kolmapäev, 3. september 2008

Mu koduke on tilluke

Maja, kus elan, on näinud igasuguseid aegu ja inimesi. Kunagi elas siin üks perekond, pärimise läbi sai maja kaheks pooleks - ühes pooles elas õde, teises vend. Praegused omanikud on nende pärijate pärijad. Elu edenes omasoodu, millest mina küll paraku midagi ei tea. Teadma hakkan umbes sellest ajast, kui siin kõrvalkorteris elas minu klassiõde, kelle ema ja kasuisa olid joodikud. Minupoolses majaosas elas siis vanapaar, kes tasahaaval vaikselt mõneaastase vahega elust lahkus. Majapool jäi tühjaks, peremehe kasutütar oli ainuke pärija. Ei raatsinud oma lapsepõlvekodu müüa ega rentida, kuni lõpuks mina küsisin, siis oli jõudnud mõistmiseni, et ta ise ikkagi oma maja kõrvalt seda hooldada ei jõua ja andis mulle üürile. Samal ajal teiselpool oli klassiõde abiellunud, Tartusse kolinud. Millalgi oli tema ema ennast üles poonud. Siis oli klassiõde lahutanud ja jäänud muuseas ka kasuisa ainukeseks hooldajaks, kuni vanamees ennast lihtsalt surnuks jõi. Tüdruk sai ootamatu päranduse. Ta kolis oma pojaga siia samal ajal, kui minagi ja tegime kõrvuti remonti. Maja hakkas elama. Siis hakkas elu järjest paremaks minema - tema leidis sümpaatse kaaslase, kelle juures ta nüüd elab. Korter oli eelmisel aastal välja üüritud kunstnikust ja rahvamuusikust noorpaarile, kes ostsid õige pea omale talu ja kolisid sinna, oma ühisesse armsasse hurtsikusse Vastseliina küngaste vahel. Nende järel tulid siia järjekordne kena ja asjalik noorpaar väikese lapsega. Nendel juba on kodu maal, lihtsalt see vajab veel roppu kapitaalremonti. Selline lühiülevaade.

Vaadates seda jada, tekkis mul küsimus, milline on selle maja karma. Sest olgu muude asjadega, kuidas tahes, erinevatel kohtadel on vaieldamatult mõju inimesele. Ja siis see, kuidas inimesed muudavad koha olemust. Eriti meenub mulle Mari ja Ülise korter Jänesel, see oli kuidagi eriti ebameeldiv koht. Renata ajal ma seal elada ei suutnud, kuigi mul oli seal tuba. Mari suutis seda tugevalt muuta, kuid teatav tõrge jäi minul selle koha suhtes ikkagi alles. See korter siin on minus tekitanud kohati sarnaseid tundeid (kuigi ta on palju parema naabrusega, kui Jänese). See, kuidas ma pole siiani leidnud oma voodi jaoks head kohta (lohistan seda iga natukese aja tagant mujale ja pole ikka rahul), kuidas päike ei paista kunagi mu kitsasse kööki jne. Ma pole siin elatud 4,5 aasta jooksul ikkagi päriselt suutnud koduneda. Lugesin kokku, olen viimase 12 aasta jooksul nimetanud oma koduks (kasvõi tinglikult) 10 kohta. Ja seega kolinud 9 korda. Kuna ma ükskord koju jõuan? Ma saan aru, et see kodu on minus endas, aga ikkagi, kuna ma suudan ennast lepitada selle kohaga, kus ma elan? Elu läheb järjest paremaks, lõpuks on siin tänu Matile inimlik peldik, kunagi ehk juba järgmisel aastal on lootust saada linna veevärk ja kanalisatsioon. Aga ikkagi on hõre ja kodutu, pidetu tunne... Mõnikord. Järjest harvemini. Täna.

3 kommentaari:

Morgie ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Lendav ütles ...

Jah, ma usun. Aga see on päris kaua aega ja hullult vaeva nõudnud. See mind huvitabki - kuidas muutub koha meelsus ja kui suur osa selles on kohal, kujundusel, asjadel ja kui suur minul endal (kas alustada koha muutmisega või enda muutmisega-harimisega-arendamisega)? Kas algne põhjus on kohas või hoopis minus, selles, kuidas ma maailma näen?

Hetkel on meeleolu stabiliseerunud, aga päris rahulolu ikka pole.

Morgie ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.