laupäev, 25. oktoober 2008

Õnn ja häda

Paar lihtsat küsimust on tekkinud kolades blogosfääris.

Miks erutavad inimesi rohkem valusad teemad? Miks ei julgeta kirjutada õnnelikest hetkedest? (Kirjutatakse ju ka, aga vähe...) Ise ju ka, olen jätnud nii mõndagi tõeliselt suurepärast üles märkimata. Millegipärast tuleb tunne, et liiga palju ei või eluga rahulolu või hoidku jumal - päris õnnelik olemist avaldada, see tekitab paksu verd.

Arutlused valusatel teemadel on loomulikult vajalikud, vägagi. Aga kuhu jäävad arutlused helgetel teemadel? Kas nendest ei saagi niimoodi kirjutada? Veider maailm, kus õnnelik olemine on haruldane ja millegipärast mitte avaldamist vääriv. Justkui oleks veidi häbi olla õnnelik... Või jätab liiga helge meeleolu mulje vähem sügavast, koguni tühisest isiksusest?

Või on hädal ja viletsusel miljon nägu ja õnnel ainult üks, nii et sellest polegi õieti midagi kirjutada?

Mäletan enda elust, üldse mitte kaugest ajast, kuidas virisemine oli põhiline suhtlemisviis. Selle mõistmine oli päris valus ja ümberõppimine käib siiamaani. Halb on rääkimist väärt ja hea käekäigu mainimine kurjast... Justkui ärasõnumisena tundus. Tuleb see siis äkki meie rahvalikest uskumustest? Kiitmine ei ole meie traditsioonis just väga soositud tegevus olnud... Sellel on teinekord pahasoovlikkuse või pugemise maik juures. Enda elu heade külgede avaldamist on suisa rumalaks peetud.

Õnn ja häda käivad kordamööda, las nad siis olla, mõlemad. Õnn on ka väärt, et teda märgata. Praegusel hetkel on mul olemas põhjust nii heaoluks kui ka hädaldamiseks. Ainus, mis ma teha saan, on valida, kummalt poolt ma enesetunde valin. Ja kas probleemid on PROBLEEMID või ainult lahendust ootavad asjaolud. Neid on ju alati.

3 kommentaari:

kaaren ütles ...

6ige! probleem pole h2da & vilecus, vaid lahendust ootav v2ljaqce. Ise seame oma elule v2rviskaala (a la CMYK/RGB) - k6ik on paha; v6i - k6ik on lahendatav. V6i: ma olen vaene, sest mul on aint 2 paari pyxe ning puudub kinnisvara pealinnas: v6i ma olen sigarikas, sest mul on 304 raamatut ning osavad n2pud (kirjandusliqd qjundid m6lemad) & veel, olenevalt olukorrast. Suuri sisemisi varalademeid meile k6igile!

Lendav ütles ...

Imekaunis kommentaar! Tänan!

Sol ütles ...

Paljude inimeste jaoks on veebipäeviku pidamine teraapiline tegevus. Kirjutad oma ängid (koos mahlakate kirjanduslike liialdustega) endast välja. Ja hakkabki kergem. Publikum ja lugejad on teisejärgulised.

See on aga tõsi, et õnnelikke hetki ja häid asju tuleb samuti jäädvustada.