Laupäev, 6. detsember 2008

Jõul (õul?)

Kutsun kõiki pühapäeval, 14. detsembril kell 12 Tartusse, Taskusse. Siis meie suurepärane koor laulab seal. Ja samal päeval saab meid kuulata kell 16 Kambja kirikus. Kõik on oodatud!

Mainitud kontserdid on järjekordse saabunud jõuluhulluse osa. Õnneks, õnneks, õnneks ei laula meie kuigi palju neid kohutavalt ärakedratud jõululaule. Mõni üksik tuntum lugu on, aga niipalju on tundmata, et ühegi sõnad enne küll peas polnud. Esimene advendikontsert on antud, see toimus täna Uusna külamajas. Kuulajaid oli umbes 20, lauljaid samapalju. Akustika oli lausa fantastiline.

Aga jõul (õul?) ise on lähenemas kohutava kiirusega. Selline tunne, nagu ootaks kiirrongi ja ma pole päris kindel, kas seisan rööbastel või nende kõrval. Mäletan noorestpõlvest suurt rõõmu ja entusiasmi, kaunistamisvaimustust jne. See on juba aastaid kadunud. Ei oska isegi puudust tunda, tahaks hoopis vaikselt-vaikselt kusagil redus olla, hiilida kõrvale sunniviisilisest nänni üles riputamisest, kohustuslikest kingitustest, oksendamiseni kedratud jõulumuusikast... Söök, on üks väheseid  asju, mis mulle jõulude juures meeldib, ma lausa armastan jõuluaegset hapukapsast. Ja ise tehtud leiba. 

Minu jaoks on jõulud kõige pimedam aeg, tahaks endasse tõmbuda, vaikselt soojas olla, tulle vahtida, jalutada küünaldes surnuaiale ja mäletada soojalt-soojalt neid, kellest ma pärinen ja keda on sinna või ka mujale maetud. Elvas on isa, isaema, isaisa. Emaema on Saaremaal, emaisa on Ameerikas, Chicagos. Ja tegelikult meenutan ka nende vanemaid, mis sest, et ma pole nendega kunagi kohtunud. Mõnda hauda tean, aga see polegi nii tähtis. Oluline on, et ma mäletan lugusid nendest. See kõige pimedam aeg toob nad kuidagi rohkem välja, suures valguses neid ei näe - taju. Mida hämaramaks läheb, seda enam märkan neid mind saatmas. See on hea tunne. See ongi minu jõul.

Ja sellega ei sobi kuidagi kokku vilkuvad tuled, koledad poeuste kõrval vehklevad elektri-jõuluvanad, odavad plastmassist kuused, kohustuslik kingimaania, nõmedad äranuditud disney-muinasjutud, päkapikuhullus. Päkapikud võivad ju täitsa toredad olla, aga see kipub juba ka kommertsiks minema. Jõulufilmid on kohati täitsa armsad, aga mida aeg edasi, ei taha enam näha "Üksinda kodus"- laadseid filme. Kunagi käisime seda emaga kinos vaatamas, oli vahva küll. Aeg on edasi läinud, ma ei kannata enam seda sadismi. Eelmisel aastal nägin mingit lõiku, kus pahadele parasjagu jälle ära tehti, mul läks süda pahaks. Millegipärast "Kill Bill" ei aja südant pahaks...

Üks väheseid asju jõulude juures, mis täiesti pretensioonitult meeldib, on laulmine. (Välja arvatud ülalmainitud oksendamiseni kedratud laulud.) Meil on emaga armas komme tuletada meelde naiskooriaegseid jõululaule ja neid siis kahehäälselt laulda. Emal pole enam eriti häält, aga ikka on ütlemata soe hea tunne koos kõlada. Ja koor, mu armas laulukoor teeb jõuluaja ilusaks. Koor teeb muidugi kõik muud ajad ka ilusaks.

Jõuludeni on veel pisut aega, maania jõuab veel haripunkti saavutada. Võibolla jõuan mina siin ka seda veel kiruda. Praegu sai igatahes natuke kergem.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

kaaren: j6ul on tegeliqlt aasta lootusrikkaim aeg, sest talvine p88rip2ev - j6ulu algne t2hendus - on P2ikese synnip2ev! mind lohutab see teadmine v2ga, sest on qidagi v2ga rahutu & puudulik olla, q ma ei n2e vaba ning lopsakalt haljendavat Maad.

Lendav ütles ...

Jah, seda minagi tähistan. Pimedust ja vaikust, millest sünnib uue aasta valgus.