pühapäev, 30. november 2008

Mis mõttega?

Mõned korrad olen blogosfääris juhtunud aruteludele blogimise mõttest üldse. Eks igaühel ole oma mõte. Mina teen seda sellepärast, et see on suht mugav suhtlemisviis sõpradega. Umbes nagu "kiri sõbrannale". Ja mul on teine blogi veel, kuhu kirjutan isiklikumat kraami. Päevikut olen varemgi pidanud, see ei erine oluliselt sellest siin. Üheks ajendiks kirjutamisele on veel ka jäädvustamine. Hea on kunagi hiljem lugeda ja näha, kuidas mu mõttemustrid ajas muutuvad, arenevad. Ise käin lugemas põhiliselt sõprade-tuttavate omi, veidi ka kiikan teiste omi, kes huvitavalt kirjutavad või käsitlevad teemasid, mis mindki on köitnud.

Teine teema, mille jaoks ei hakka uut postitust tegema, on sõltuvused. Sobib ka antud pealkirja alla. Mis mõttega me toidame oma sõltuvusi? Kas meil on neid tõesti vaja? Üldiselt peetakse ju sõltuvust, igasugust sõltuvust negatiivseks. Mida vähem oleme sõltuvad ümbritsevast, seda parem. Ja mida sõltuvamad, seda haavatavamad. 

Mina olen jätkuvalt sõltuvuses inimestest. Inimene on sotsiaalne olend ja reeglina vajab teisi endasarnaseid. Kas paarisuhe on reeglina alati sõltuvussuhe? Inimesed ju abielus olles, koos elades on harjunud teisega arvestama. Kui midagi muutub, nii et tavapärane sissetallatud rada ei tööta enam, tekib ebamugavus. Sellest tihti edasi viha jt sarnased tunded. Kas sõltuvus teisest inimesest on normaalne? Mõnikord tundub see isegi vajalik. Nirtil oli selle kohta armas väljend "sümbiont". Ikka tahaks, et keegi oleks, oleks olemas mu pead silitamas ja kellele käsi ümber kaela panna (jne). Ja kellega jagada oma igapäevaelu, mida iganes see ka ei tähendaks. Kinnisidee.

Ma tean, et ma olen võimeline ka üksi elades õnnelik olema. Ja ikkagi, niipea, kui tekkis soodne pinnas armumiseks, lasin selle juhtuda. Ja nüüd elan nagu narkomaan - kohtumisest kohtumiseni. Ümberringi võib olla lumetorm, tsunami, 3. maailmasõda, mina ei lase ennast häirida, mina pean oma doosi kätte saama. Mis on see, mis sunnib mind astuma järgmisse sõltuvusse? Hirm see ei ole, sest kõige suurem on hirm jälle haiget saada. Seda järgides ma ju loobuksin kohe eos. Ei tea. Üks on muidugi see, et ma olen võtnud vastu otsuse mitte lasta hirmul lasta otsustada minu elu üle. Kui ma teadvustan endale hirmu (näiteks hirm saada haiget) ja mõistan, et see ei aita mu heaolule kuidagi kaasa ja on põhjendamatu, saan sellest distantseeruda. Teine põhjus on see, et mul on kinnisidee proovida normaalses suhtes elamist, sellises suhtes, kus inimesed püüavad omavahelisi ebakõlasid lahendada, mitte ei vindu vihaselt terveid eoone. Ja kolmas põhjus on see, et ma olen otsustanud mitte ignoreerida oma soove, mõtteid, tundeid. Mitte jätta ütlemata nii häid kui ka ebameeldivaid asju. Kallistada, kui selleks soovi tunnen. Olla aus nii enda kui teise vastu. Või vähemalt püüda seda kõike teha. Ja see on viinud mind järjekordsesse sõltuvusse, mõlemapoolsesse, tundub. Ja ma ei oska muud teha, kui endale siin õigustusi otsida.

3 kommentaari:

kaaren ütles ...

proovi tervisex! kallistamine pidi ravitoimega olema, aga viha maohaavu mh tekitama.

Morgie ütles ...

"sümbiont" on mõiste teleseriaalist Tähevärav - SG1.
Seal figureeris ka Nirrti nimeline goauld.

Morgie ütles ...

sotsiaalne sõltuvus, eriti just naistel, on aga evolutsioonilise tagapõhjaga nähtus - pärit ajast mil ellujäämiseks vajalik miinimum ja kaitse vaenulike loodusjõudude vastu ei olnud sugugi alati garanteeritud.
kambakesi oli ellujäämise tõenäosus suurem. kamba optimaalne suurus oli aga nii tosinkond inimest. st neid, kelle külge klammerduda, oli rohkem. järelikult siis klammerdumine oli lahjendatud.
tänapäeval on asi keerulisem. ühest küljest on meil võimalik suhelda neti vahendusel terve inimkonnaga, majanduslikult vastutab aga tegelikult kõikide laste eest kogu ühiskond. teisest küljest on see liiga suur, hoomamatult suur hulk inimesi ja - liiga kaugel.
aga bioloogiliselt oleme ikka veel ürginimesed. homo novuse väljaarenemine võtab veel veidi aega