Esmaspäev, 28. juuli 2008

Teateid kaugetest lõunaosariikidest

Tagasi Siksäläst, selleks korraks. Leidsime oma õuemaal vanas risuhunnikus 2 rästikut. 1 neist vist emane, enne kui neid õuealale 20 sai, hävitasin risuhunniku. Loomakesed olid loodetavasti nii targad ja lahkusid. Näinud neid enam pole. Enne vaeste rästikute korterist väljaajamist portreteerisin neid, ehk saan siia ka mõne pildi...

Ehitasin oma väikeste valgete kätega uue peldiku, tõin ka ise materjali. Suurepärane saavutus - toppida sedaani max 2,65 m lauad - tehke järgi. Kõik uksed olid sõidu ajal kinni. Aga haamrit ja naelu ei taha enam tükil ajal näha. Minu esimene ehitis...

Lammutasin ja hävitasin vana jõleda ja täiesti arusaamatus kohas oleva peldiku ja ajasin augu kinni.

Õppisin vikatiga niitma. Asi vajab veel harjutamist, siiski on hea tunne, saan hakkama.

Tegin selle kõige kõrvalt veel ka koguni kujusid, oh imet. Vähe küll, aga siiski. Võrdlusena ütlen, et kujude saagimine (kui mass pole liiga suur) on kergem füüsiliselt, kui eelpoolmainitud tegevused. Isegi allikast 2 ämbrga vee toomine on raskem.

Nüüd olen Elvas tagasi ja kõik on äkki nii väike, kokkusurutud ja umbne... Lastel on hea meel, nemad saavad sõpradega koos olla. Aga minul pole eriti vahet, seal on ka sõpru. Aga avarust ja rahu, võimalusi ja linnuhääli on seal küll rohkem. Vähemalt suvel.

Hinge on jäänud kripeldama üks küsimus : kus on kõik kõlblikud mehed? (Sõpradel oli täiesti vastuvõetavaid vabandusi...) Miks ma üksi peldikut ehitasin? Miks mul polnus vajalikul hetkel kedagi abis kuju püsti ajamas, nii et mul liigsest pingutusest mitmed liigesed valutavad? Või on viga minus, et ma ülejõu toimetusi ette võtsin? Ootan Siksälässe mõnikümmend kilo lihaseid. Noh nii umbes alates 70 kilost kuni ehk 100ni välja, kui on ikka efektiivsed lihased. Ja aju nende küljes peab ka korras olema...


Kirjutasin ka Siksäläs mõned mõtted, panen need siia.


24. juuli, neljapäev

Vaikus, rahu. Üksildus. Teadmatus. Hirm muutuste ees. Hirm selle ees, et midagi ei muutu. Algava depreka tunnused.
Ma tahan, et keegi mind aitaks. Lihtsalt füüsiliselt, prahti koristada, kuju püsti tõsta jne. Miks peaks keegi mind aitama? See on minu enda asi, kuidas ma siin hakkama saan. Kellelgi pole kohustust mulle appi tulla.

Ma kardan, et pean siiakanti kolima, samas kardan, et jään igavesti Elvasse kopitama. Kardan stagnatsiooni. Lootus vaheldub lootusetusega, mõnikord sekunditega. Tunnen puudust inimlikust lähedusest, sõbralikust vestlusest, patsutusest õlale...

See koht siin on näidanud mulle oma mitmekesisust, erinevaid meeleolusid. Küllap näitab veelgi. Vaikus. Ootus. Hirm. Mitmed erinevad hirmud - hirm looduse, hirm inimeste ja lõpuks hirm enda ees. Millegipärast on tunne, et seljatagune on kaitsmata. Hirm rästikute ees, see ongi hirm looduse ees, sest muud ähvardavat loodust siin otseselt pole. Hirm jääda võõraks selle kandi inimeste hulgas, hirm mitte kohaneda.

Ma ei tea, mis on see suund, kuhu minna. Mis on see, mida ma teen piisavalt hästi, et see mind ära elatab. Ja toob rahu(ldust).
Imekaunis koht, nii perspektiivitu tunne? Kõik mõtted viivad küsimuseni: mis on üldse elu mõte? Sest sellest vastusest sõltub justkui see, mida teha edasi.Aga see on vist näiline. Elul polegi mingit mõtet. Enamus olevusi siin võitleb oma olemasolu nimel, nii ka mina. Küllap ma sellepärast veel olengi siin olemas, et kõige suurem tung üldse on tung olla olemas. Elu mõte on elamine. Kõik muu on teisejärguline. Selles teises järgus tuleb küsimus, kuidas olla õnnelik. Kui elementaarne rahulolu eluga on puudu, on avatud võimalus destruktiivseks käitumiseks enda suhtes. Elementaarne rahulolu (mis erinevate inimeste jaoks võib hõlmata mitmeid erinevaid asju) on puhver suure tundmatu oma olemasolu eest võitleva maailma ja indiviidi vahel. Maailm on mõistatuslik ja müstiline, inimmõistus ei küüni seda mõistmagi, kui suur ja kui tundmatu see tegelikult on. See on vägagi rahutukstegev mõistmine.
Niisiis on inimese Suureks Ülesandeks, selleks, et ellu jääda, teha valik, mida näha ja mida mitte, selekteerida ja kategoriseerida, süstematiseerida see, mida on valitud näha ja luua sellega kujuteldav turvalisus. Oluline oskus on ka unustamine. Inimene, kes ei oska põhjalikult unustada oma maailmapilti mittesobivat, võib ise endale ohtlikuks muutuda. Õnnis teadmatus ja piiratud infohulk teevad maailma käsitletavaks. Sellepärast tihti juuakse ja tarvitatakse veel nii mõndagi unustusse viivat.
Hetkel ma ei teagi, kas mind teeb rahutuks liigne või puuduv info.

Vari on langenud mu pooleliolevale tööle, lähen saagima.

2 kommentaari:

Morgie ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Lendav ütles ...

Tjah, ega ma ei teagi enam päris täpselt, mida tahan. Suhteid on väga mitmesuguseid, on sõpru, armukesi, mehi, sulaseid, koostööpartnereid jne jne. Ma ei kujutagi ennast enam hästi ette kellegagi koos elama. See on muidugi üsna võimalik, aga ka muusugused suhted on mõeldavad. Kasvõi see, et ma kutsun inimesi sinna "laagerdama" ja nad sealoleku ajal lihtsalt aitavad mind, kui vaja näiteks kuju püsti ajada ja mina samamoodi aitan neid. Lihtsalt. Seekord juhtus lihtsalt õige hõreda liiklusega aeg sealmaal, kohalikel sõpradel oli ka mitmesuguseid tõsiseid kohustusi mujal. Lihtsalt seekord oli suur puudus lihastest.See on muidugi ajaliselt ette ennustamatu, millal on abilisi, aga eks neid ikka tihti on ka. Lootus üteldakse viimasena surevat...