Riidekapp

Jälle netis tagasi. Lahingus käidud, hing sees, meeleolud stabiliseerunud.
Lammutasin täna Mati riidekapi laiali, tuppa tekkis kummaline tühik. Ja sellega koos kohe hakkasid arenema peas erinevad olulised küsimused (mis on pooluinuvas olekus seal juba tükk aega).

Kuidas paigutada mööblit nii, et korter muutuks paremaks?
Kas mul on mõtet üldse sellega vaeva näha, (see korter on nii totaka planeeringuga, et tegelikult ei saaks minu pere siin 95% tõenäosusega kunagi elamist mõistlikult paigutada), võibolla oleks targem mõelda päris tõsiselt kolimisele?

Kas ma tegelikult julgen võtta ette suuremat elumuutust, mis arvatavasti kolimisega kohe kaasneb - võimalik tööleminek, maabumine täiesti võõrasse keskkonda (kui lähen Elvast ära) jne?

Tegelikult peaksin ma täiskohaga tööle minema, kuidas muidu saan ma oma rahalist seisu stabiilseks, kas ma olen selleks valmis, et mul pole enam aega või jõudu maalimiseks ja saagimiseks?

Hirm on. Eelkõige selle ees, et ma peaksin mingeid otsuseid vastu võtma, mille tagajärgi ma tegelikult ei tea. Hirm määramatuse ees. Hirm olla sundolukorras.
Tegelikult ju olen ma praegu ka sundolukorras, eelkõige rahaliselt ja ka ideeliselt. Millegipärast olen ma võtnud omaks arvamuse, et mul pole kunagi piisvalt raha, et oma olukorda parandada. Ja ka see, et ma olen välistanud täiskohaga töölemineku oma eelnevate ebameeldivate kogemuste tõttu. Sinna otsa veel enda alaväärtustamine, oma loomingu odavaks pidamine.
See kõik viib sinna, et ma tegelikult ei tea oma kohta maailmas, miks ma üldse olemas olen. Ma ei tea enam, millised tegevused teevad mind rõõmsaks, millised tegevused annavad elule mõtte.
Suurepärane segane retsept depressiooniks, millelgi pole enam mõtet ja kõikjal on kuidagi ebamugav. Kogu aeg.

Vahel mõtlen, et peaks vist mingeid aineid manustama, võibolla laskma arstil endale midagi välja kirjutada. Aga selle vastu on argument, et arst ei anna ja rohi samuti suunda, mis muudaks elamise elamisväärseks. Rohi üldiselt tuimestab. See tundub liiga lihtne ja ka lühiajaline lahendus. Võibolla oleks ikkagi rohust abi, segavad asjaolud tuimeneksid ja vaateväli laieneks. Ei tea. Siiani olen püüdnud arstita hakkama saada. Oma olemasolemise mõtet ei saa ma ju kusagilt mujalt, selle leidmine on ikka minu enda teha.

Nii palju küsimusi tänu ühele riidekapile...
Ja nii vähe vastuseid...