Kolmapäev, 17. september 2008

Korstnapühkija naeratus

Loen siin, kuidas Morgie pistab rohelisi kuulikesi, et masendusega toime tulla. Isegi olen selle aasta jooksul vähemalt 10 korda tõsiselt kaalunud sarnase ravi alustamist. Takistanud on mind ainult see, et ma tean, et kõik möödub. Hea, et seegi rasketel hetkedel meelde tuleb.

On olemas erinevaid tehnikaid, kuidas hoida meeles mälestust heast tundest. Siis on teda võimalik vajadusel jälle esile kutsuda. Sest tegelikult inimene ei vaja asju, tunnustust, tähelepanu jne., inimene vajab tunnet, et ta on õnnelik. Ja loodab, et kui ta saab piisavalt varandust, sõpru, hea abikaasa, andekad lapsed, siis on õnnelik. Aga võta näpust- millegipärast on maailm inimesi täis, kellel on need kõik olemas ja ikka on õnnetud, ikka veel otsivad, rabavad, krahmivad ja nõuavad oma õigusi (mitte, et seda ei tohiks teha, vaid sellel pole tihti soovitud tulemust). Sellepärast on eriti oluline tuletada meelde õnnelikke aegu, olgu need kasvõi lühikesed hetked. Siis hakkab tasapisi tulema tagasi rõõm väikestest asjadest - et ahi kiirgab sooja, et korstnapühkija naeratas just sulle tänaval rattaga mööda kihutades, et külmetavate sõrmede vahel on tass sooja teed. Õnneks on nii vähe vaja.

Loomulikult on raske olla õnnelik, kui töö hulk tahab hinge seest võtta või on mure, haigus, lein. Aga siis on abiks teadmine, et kõik möödub. Meil on alati võimalik valida oma reageeringuid, kas vihastada või naerda.

Kaks päeva tagasi oli mul väikene valgustumine. Ma mõistsin äkki, et liigne headus ja vastutulelikkus teeb ainult halba. Ma olen olnud liiga pehme Helikari suhtes, mõistev ja arusaaja. Ja temal pole mõttessegi tulnud olla samamoodi mõistev minu ja laste suhtes. Aga kui mina oma (ja laste) õiguste eest ei seisa, kes siis seda teeb? Ma ei tea veel, kuna täpselt ja kuidas, aga alimente tuleb tõsta. See, mis praegu on, on naeruväärne (700.- kuus kahe lapse peale kokku). Mitte keegi ei seisa minu õiguste eest, see on ainult minu enda teha. Ja ma ei ole laste eest üksi vastutav. Kuigi see tähendab suure tõenäosusega jälle kohtusse minekut. Aga mul on see õigus. Ja tegelikult ka kohustus, kohustus iseenda ees mitte olla ikka edasi see jalamatt, mis on kõigega nõus, selleks et olla ikka edasi "hea inimene". Liigne headus on kurjast.

Armasta ennast ise (ja ma ei räägi nartsissismist), siis saavad ka teised seda teha. Ja siis saad sa tegelikult alles teisi armastama hakata. Kevadel ütles Mati mulle:"hoolitse enda eest, sest keegi teine seda ei tee!". Siis ma tundsin ennast natuke solvatuna, mahajäetuna. Aga tal oli õigus. Ole enda vastu hea, sõlmi endaga rahu ja siis alles jagub tervet tähelepanu ka ümbritsevatele. Ja mööda kihutav korstnapühkija naeratab kindlasti, pole isegi tähtis, kas ainult sulle või tervele ilmale.

Kommentaare ei ole: