Teisipäev, 14. oktoober 2008

Stabiliseerumine

Helikar oli terve pühapäeva siin ja koguni öö ka takkajärele. Lõpuks hakkab meie omavaheline suhe tasapisi normaliseeruma, viis aastat lahkuminekust hakkab täis saama. Päeval oli üllatavalt normaalne koos kuuri puid vedada jne.(ta andis puude jaoks koguni raha), kui õhtu hakkas jõudma, hakkas kannatus siiski otsa saama. Ma ei kannata teda ikkagi kuigi kaua välja. Ei tea, kas kunagi hakkangi. Pole ehk vajagi. Tegelikult kannatan ma oma ema sama lühikest aega välja... Õige ruttu hakkab närvidele käima...

Ööseks kupatasin ta teise tuppa madratsile magama, ikka häiris. Mis teha, võibolla ei peaks ma enam lubama tal ööd siin olla, kui ise kodus olen (seda on õnneks harva olnud). Lapsehoiu ajal muidugi võib ta ikka siin olla. Ja võibolla peaksin tema masseerimisest ka keelduma, siiani olen olnud vastutulelik, kui on abi küsitud. Ometi, mis abi see on, kui annan seda vastumeelselt. Head massaaži saab ainult siis teha, kui midagi vastu ei hakka. Jälle, jälle tuleb õppida "ei" ütlema. Liigne headus ja vastutulek on kurjast. Ikka veel ma kompan piire ja õpin läbi saama oma minevikuga, inimestega minevikust, oma möödaniku valikutega. Asi edeneb, sõgedat viha on hulga vähem. Kahetsust samuti.

1 kommentaar:

Morgie ütles ...

kui sa juba arvad et ei peaks ja kui sind häirib, siis ära enam luba tal ööbida ja ära tee massaazi. mõlemad teguviisid on läheduse näitajad ja lähedust saab kuritarvitada. parem kui lähedust ei kuritarvita inimene, kellele sa seda lubada ei jaksa.
lõpuks ei mõju see talle kah hästi