Puupäevade ametlik osa on selleks korraks jälle läbi, viimane mees lahkus täna. Meie Mariga saame veel mõnda aega lasketiirus käia ja oma töid lõpetada. Nii väsinud...
Statistika - seekord valmis umbes nelja päevaga ligi 40 kuju, tegijaid oli 12 meiega koos. Minu jagu on 3 kuju. Inimesed on kuidagi üldse väsinud, seekord polnud sellist sädet. Tore ikka, lihtalt Enneolematu Vapustav Kaif on jäänud eelmistesse aastatesse. Rahamured, turumured, ajad on läinud raskemaks.
Kõige värskem elamus on vapra Mägra toit, Mäger on tore sponsor küll, aga söögid on neil kivist. Kõik sama maitsega ja seedimatud. Vahel oli selline tunne, nagu Mäger oleks meid tappa tahtnud. Kuigi - tõele au andes - olid eelmised aastad selle poolest ka vingemad. Täiesti läbi praetud toite seekord polnudki, selliseid 2 aastat vanas õlis leotatud. See on tõsine areng. Salateid oli ka märgatavalt tohkem. Ja isegi magustoitu toodi...
Mehed on armsad, isegi kui nad külge löövad ja muutuvad veidi häbematuks. Ühest küljest on vahel raske olla naine meeste hulgas, eriti, kui on "väliolukord", unustatakse pered kodus ja loodus hakkab kutsuma. Teisest küljest on tore olla naine meeste hulgas, meeskollektiivis on kindlalt parem kui naiskollektiivis. Ja saagijamehed on üks mõnus kamp. See on minu vaimne perekond ja suguvõsa. Inimesed on ikkagi toredad.
Sellega minu väikesed väsinud mõtted täna lõpevadki, kõrgelennulist vilusohviat siit täna küll ei tule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar