Täna oli jälle tore tööpäev. Leidsin, et hetkel on parim depressiooni ravi tegutsemine. Ise hea uute asjade algataja pole, aga kui miskit pakutakse, ei tule pähegi ära öelda. Täna alustasin Waide motelli juures 3 linnukese ja 2 lille saagimist. Vahepeal oli sihuke närv sees, et süda läks pahaks - enne saagimist. Ma olen linnukesi ju piisavalt vähe teinud, kunagi ei tea, kuidas töö tegelikult välja tuleb ja samas tuleb rahalised läbirääkimised enne maha pidada. Kust ma tean, mida mu töö väärt on, kui ei tea päriselt, mida tegemagi hakkan? Noh, mul oli ette teada, teen käo, öökulli ja ronga. Lilledega on vähe lihtsam, nende liiki ei pea keegi ära tundma.
Meeldiv on pidada läbirääkimisi inimesega, kes peab sind ka inimeseks. Igasugu kõurikuid on nähtud, ülbeid ja muidu segaseid... Asjalik koostööpartner või tellija on nagu sõõm värsket õhku, oleks neid ainult rohkem...
Nüüd ma muretsen pigem tööriistade pärast, puud on naelu täis ja teritamist on juba rohkem kui rubla eest olnud. Ütleks muidu töö üles, ega ma ju oma armast saagi lõhkuda taha, aga saan sealt piisavalt, et pärast uus kett osta ja mitte nuriseda.
Elu on ilus, kui on piisavalt sobivat tegevust (tööd), meeldivaid inimesi (kellega on kerge koos olla) ja elatusvahendeid. Rohkem soove ei tulegi nagu meelde... eelmine väide on vist piisavalt kõikehõlmav. Tervis muidugi, nii enda kui laste tervis on ka oluline. Globaalsetest asjadest seekord ei räägi. Meest majja ei oskagi enam õieti tahta, millegipärast on ikka nii välja kukkunud, et nendega on rohkem tüli kui tulu (kasvõi muretsemise läbi).
Homme jälle saagima, see mõjub hästi. Imekombel teeb isegi naiselikumaks. Peale sae käest panemist ja tööriietest välja astumist tundub äkki väga mõnus olla kerges seelikus, kanda ehteid, midagi edevat või koguni ebapraktilist. Elu on kummaline, ma olen hakanud vaatama (mitte veel kandma) roosasid riideid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar