Ütlesin üles kunstiringi õpetaja töö kultuurimaja juures, kuna see ei parandanud mu rahalist seisu kuigivõrd ja lootsin samas saada rohkem aega. Alles nüüd ma saan aru, kuidas aega ikka enam üldse pole, eks ole imelik. Ootamatult, ettekavatsemata on elu läinud nii kiireks, nagu oleks mitme kohaga korraga tööl. Olen mõelnud korralikult tööle minna, tekitada mingisugunegi rahaline stabiilsus, nüüd tundub see mõte eriti utoopilisena. Hetkel on kiire, kuna käesoleva nädala jooksul tuleb valmis kirjutada 2 kunstiprojekti järgmiseks aastaks ja siis on kohe edasi kiire, kuna novembris olen lubanud osaleda vähemalt kahel näitusel ja selleks tuleb tööd teha. Millal ma veel leiaks aega "päris" tööl käimiseks? Võibolla on asi selles, et ma tegelikult ei tahagi tööle minna. Ega ma ei tea ka ausalt vähemalt siinkandis ühtegi tööd, mida ma teha tahaks... Vahel tuleb küsimus kas ma olen ebanormaalne? Inimesed ju ikka tööl käivad ja kui ei käi, siis see muudab ümbritsevaid väga murelikuks. Et kuidas siis nii, ei tahagi? Aga palun väga, mis töökohti siin siis saada on? Enicsisse mikroskeeme tinutama? Svenströmi särke õmblema? Konsumisse või Säästukasse kassapidajaks? Kui ma nende peale mõtlen, tuleb kohe soov ennast varakult oksa tõmmata. Sest siis on mul täiesti kasutu ja mõttetu inimese tunne. Ma oleksin halb õmbleja või tinutaja, 1000 ühesugust juppi päevas tootes laibastuksin vist esimese nädalaga. Ja tegelikult pole mind ka võetud sellistele töödele vastu, kui tööbüroo kaudu kunagi otsisin - ega nad lollid ole. Üks personalijuht ütles üsna otse, et sellest poleks tegelikult neile kasu ega ka mulle, ma oleksin halb töötaja ja ise õnnetu. Ta nägi mind esimest korda. Ja siis ta soovitas teha seda, mida ma tahan teha. Näiteks kunsti.
Sellest on möödas juba üsna mitu aastat, ikka ma veel harjun selle mõttega, et ma võin olla väärtuslik ka mittetraditsiooniliselt elades. Minu aeg on mulle väga kallis, ma ei ela igavesti. Kohe kuidagi ei taha kasutada seda enda nüristamiseks.
Aeg kulgeb omasoodu ja huvitav on jälgida, kuidas idee, mis on kunagi välja öeldud ja siis justkui surnud, pole seda ometi. Emand Aeg on neid hoidnud oma hõlma all, lasknud küpseda nii ideed kui sellega seotud inimesi ja "äkki" hakkavad asjad toimuma - emand Aeg laseb neil sündida. Ma viskan mõtte õhku ja just sellel hetkel, kui ma mujale vaatan, saab idee tahkeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar