Varbola puu oli tore nagu alati. Sel aastal küll natuke hõredam - ainult 37 tegijat. Aga noh, ega aastad pole vennad. Minnes oli suur hirm, et kõik läheb vihma ja külma nahka, teisipäeval sinna sõites oli 11 kraadi ja pidev vihm. Terve päev. Aga õhtuks sinna jõudes selgines, tasapisi soojenes ja jäime ellu oma telkides.
Saagisin ühe oma parematest kujudest, liblika, pilt ilmub mõne päeva jooksul galeriisse.
Lõpuks olen aru saanud, miks sinna üldse tullakse, saagida võib ju igaüks koduski, müügitulu on Varbolas naeruväärne, kontserte on paremaidki. Aga sellisel hulgal suurepäraseid kaaskodanikke on harva koos, see tasub minemist. Aasta-aastalt ma järjest rohkem armun neisse, lähen jälle tagasi, et kohtuda kordki aastas Sergeiga (vene intelligentsi suurepärase esindajaga), Eensoo klanniga, Igoriga (kes on meie kõigi päiksekiir), soome kujuritega (tõstavad arvamust soomlastest kui rahvusest kõvasti), Ehrpaisi poistega, nimekiri tuleb piisavalt pikk. Sinna otsa veel need sõbrad-seltsimehed, keda ka Vastseliinas ja Elva puutalgutel näeb ja kuuleb. Puhas rõõm. Tegin väikese portreeseeria, kui jõuan, teen veel ühe blogi- fotoblogi ja riputan need sinna.
Kodus on kummaline olla, rändamine on veel veres. Ja see, et koju jõudes tuleb hakata "tõsiselt" "päris "elu elama, laagerdamine ja matkamine on teatud sorti põgenemine pikemaajaliste otsuste eest. Kui on matk, siis on matk ja kõik muu läheb meelest. Majapidamistöid ja arveid justkui polekski. Eriti, kui on vabadus ka hoolealustest, lapsed on näiteks vanaema hooles.
August kahaneb hirmuäratava kiirusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar