Neljapäev, 13. november 2008

Vanad varjud

Auto oli mõneks ajaks seisma jäänud, käima ei tahtnud minna. Helikar on viimasel ajal eriti lahkeks muutunud, tuli ilma et ma oleksin küsinud, appi. Aga pinguta, kui palju tahad, vanad mustrid ja mälestused ujuvad lõpuks ikka pinnale. Vähehaaval läks ta järjest vastikumaks ja mõnitavamaks. Kui ta lõpuks lahkus, oli selline tunne, et tahaks nii nutta kui oksendada ja ei tea, kummast alustada. Igatahes jõudsin ma järeldusele, et minu vaimse heaolu huvides ei tahaks ma teda üldse näha. Aga mul on siin majas kaks väikest röövlikest, kellele on isaga kohtumised olulised. Nüüd ma ei teagi, mida teha. Üks variant oleks see, et lastega kohtumised oleksid tema pool, tuleb järgi ja lähevad ära issiga koos olema mõnikord. Aga see vana sunnik elab oma ema juures, kes elab oma uue mehega, kes talub hädavaevalt Helikari ja ei salli meie lapsi. Vanaemale külla minnes tuleb arvestada sellega, millal tige vanamees tööl on. Väga ebakindel variant.

Pealegi on mul tihti vaja kedagi, kes rüblikutel silma peal hoiab, sest on üsna tihti kodust ära olekut. Kooriga on pea iga nädal mõni esinemine, kust jõuan tihti üsna hilja tagasi. Alles eile käisime Jõhvis, politsei aastapäeva ballil. Pool päeva läks sõiduga kokku. Õnneks sai ema vahepeal siit läbi käia. Aga alati ta ei saa ka. Ja ööseks pole ta üldse nõus jääma. Ainult hädavajadusel - vanainimene tahab kodus omas voodis magada. Siiani on Helikar saanud siia tulla, temast lahtisaamisega on teinekord küll tegu olnud. Nüüd ma ei teagi enam, kui ma hakkan tema läheduses oksendama, on teda raske siia paluda... Ma mõistan, et lapsed kasvavad ja kunagi mitte väga pika aja pärast nad ei karda öösiti üksi olla jne, aga probleem on praegu. Näiteks järgmisel reedel on jälle uus esinemine Moostes, kust jõuame jälle vist öösel tagasi... Ja koorist ei saa ammugi loobuda, see on liiga oluline osa elust.

Küllap on olemas mingid lahendused, mida ma praegu ei näe. Loodan, et need ikka ilmutavad ennast.

Juba enne ülalkirjeldatud vahejuhtumit (Helikar ise vist ei saanud arugi, et midagi valesti oli) mõtlesin pikalt-laialt selle üle, kas on võimalik inimesega, kellega suhted on põhjalikult metsa läinud, hästi läbi saama hakata. Ja praegu mulle tundub, et ei ole. Mälu ei kao ju kuhugi. Tagantjärele olen mõelnud ka, et kui meil oleks mõni asi teistmoodi olnud, oleksime rahaliselt paremal järjel olnud, võibolla oleks oma kodu olnud, kas siis oleks kokku jäänud? Ja arvan, et võibolla oleks kauem koos olnud, aga ikka lõpuks lahku läinud. Sest lõpuks ei läinud ma ära mitte varalistel, vaid vaimsetel põhjustel. Küllap me olime hakanud koos elama üldse valedel põhjustel, näiteks hirmust üksi jääda. Võiks ju need vanad asjad lõpuks maha matta, aga tuleb välja, ma pole neist ikka veel vaba. Lapsed on meil ühised, piisavalt väiksed veel, omavahel me päris suhtlemata ei saa. Ja minul hakkab halb, kui ma teda näen...

Ja sellepärast ma nüüd püüan hoida oma praeguseid armsaid, nii et meie vahele ei tekiks ületamatuid kuristikke. Ja küsin iga natukese aja tagant endalt üle, kas ma olen enda ja teiste vastu aus, kas tunnen ennast antud suhetes hästi, kas suhted on võrdväärsed, ilma kellegile pähe istumata. Sest tagantjärele on vist üsna võimatu midagi parandada, kohe tuleb asjad sirgeks rääkida, enne kui need hapuks lähevad.

Kommentaare ei ole: