Lugesin Soli blogist, kuidas tema teeb esimest lähemat tutvust automaailmaga. Elavalt tulid silme ette enda õpingud ja unistused. Tahan ka omale autot!
Väike vastik ratsionaalne mõistus ütleb, et bents läheb järjest kallimaks ja muud kulud peale selle, juba ostmiseks on teatavat rahahunnikut tarvis. Ja siis veel lisandub sinna tüdimus kõigist "tunne Eestimaad" bussireisidest, suur seljakott seljas ja väsinud lapsed näpu otsas. Kusagil kuklas räägib väike parastav pinisev hääl: "Sa ei saai iial seda raha kokku, ja kui saadki, siis bentsu osta lõpuks ikka ei jõua, ootame siis ka selle ära, kui masin lagunema hakkab... Sinu elus ei parane midagi, kui tundub, et paraneb, siis see on ainult näiline... " jne. Ütelge mulle, kuidas saada lahti tüütust pinisevast häälest, et saada rattad alla? Senikaua, kui ta seal tänitab, on mul raskusi iseenda heade mõtete kuulmisega. Kas ma olen teda palunud või?
Üldiselt mulle tõesti meeldivad mootoritega asjad. Ja eriti kaif on tunne, nagu ma oskaks nendega midagi teha. See võib petlik olla, ma tean küll, aga ikkagi on pagana hea tunne tõmmata saag käima või kimada ringi korraliku, heas seisukorras autoga.
Kui Ülisel veel load käes polnud ja nende auto minu käes, lubas Mari mulle 80 sünnipäevaks vormeli osta. Ma kavatsen elada koos lubatud vormeliga veel vähemalt 25 aastat. Elu algab 80-selt! Mida ma niikaua teen?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar