Esmaspäev, 4. august 2008

Nagu parkimiskohad...

Paar mõtet paljuarutletud teemal, nimelt sugudevaheline suhtlemine.

Kuulsin täna head võrdlust - mehed on magu parkimiskohad - paremad on juba võetud ja need, mis alles, sobivad ainult invaliididele...

Täpselt nii. Väikeste eranditega, muidugi, aga jah... Just olin jõudnud seisu, kus mehed muutusid seksuaalses mõttes kaugeks, hakkas tekkima teatud sorti tundekülmus. Elu muutus juba üsna rahulikuks, sest arutlused suhteteemadel (ka sisemised) hõlmavad küllalt suure hulga energiat. Oli juba tunne, et olen sellest pääsenud, saan puhata. Sest millegipärast on suurem osa intiimsemaid suhteid olnud seotud pingetega, ärevusega, vastamata ootustega mõlemalt poolt ja muu taolise jamaga. Ja siis äkki tuli äkiline äratus, ja see pole sugugi "parkimiskoht invaliidile", see tähendab ta pole nii vaba, kui võiks... Ja ma ei tea, mida teha või tegemata jätta, seega ma ei teegi midagi. Elan edasi just nii, nagu oleksin elanud ka ilma selle kogemuseta. Ja mul on kindlasti olemas suurepärased mälestused varahommikustest jalutuskäikudest mere äärde. Tunne, kuidas koorub maha kõik ebaoluline, kaitsvad maskid kaovad ja ma olen järjest ilusam, vägevam, tõelisem, julgem. Ja mul on selle kinnituseks, meenutuseks tema omatehtud raudroos.

Tõmme oli olemas tegelikult juba esimestest kohtumistest, enne kui olime üldse teineteisega rääkinudki. Teadmine, et see inimene on lähedasem kui nii mõnigi sugulane, ka temal. Selle peale hüüatab ülbelt minu skeptiline mina: "hingesugulasi on sul jalaga segada, miks sa seda teistest esile tõstad?" ja ma ei oska muud vastata, kui et kõik on erilised, igaüks on tervet maailma väärt ja ka tema pole erand.

Nii ongi. Ei midagi enamat ega vähemat. Homme sõidan Varbolasse, kus olen pühapäevani kujusid saagimas.

4 kommentaari:

Metsamoor ütles ...

See tunne ju jääb endasse kauaks, aastateks....
Kas parkimiskohast peab siis kramplikult kinni hoidma? Sõita ei saagi, ainult parkida?? Uhhhh... Või saab teatud aja möödudes nimelise parkimiskoha?

Lendav ütles ...

Nimelise parkimiskoha idee on täitsa hea. Aga ega see nii hull ka pole, lihtsalt üks üksiku inimese mõttekild. Millegipärast kipub ju nii olema, et kui mees on teatud vanuseks ikka veel üksi, on tal miski viga külges ("invaliididele"). Sel teemal võib lõpmatuseni vaielda, mõtteid arendada, ega see tegelikult kuhugi välja ei vii. Sõnadega mängimine, mis mulle mõnikord meeldib.

Metsamoor ütles ...

Mulle meeldib ka - sõnadega mängida;)

Lendav ütles ...

See emotsioon hakkab mööduma, võrdlus ei ole ka justkui enam nii tabav. Sest, nagu ma aru sain, peaks olema jaotusi palju rohkem, kui kinni, vaba ja invaliidile. Sinna lisanduvad veel kohe vabanev; teise auto taga peidus olev vaba; parkimiskoht, kus millegipärast ei näe autot, aga ta siiski on seal (ma ei tea, kuidas see võimalik on, võibolla nimeline parkimiskoht, kus silt on varjatud); parkimiskoht, mis tahab uut autot ja ajab vana minema...jne jne. Väga segane lugu. Ja tõesti - kui kogu aeg parkida, hirmus, et parkimiskoht ära võetakse, millal siis sõita saab? Peale selle tundub see kuidagi meessugu pisendav ja halvustav.