kolmapäev, 26. november 2008

Unitõbi

Jälle on kätte jõudnud see aeg, kus olenemata magamamineku kellaajast üles saan ikka alles lõunaks. Rampväsimus. 

Saatsin lapsed kooli ja kukkusin voodisse tagasi. Tegin kell 9 silmad korraks lahti, kargasin üles, toppisin puud ahju ja tuli otsa (oli kindel plaan ahjus süüa teha) ja - kukkusin jälle voodisse. 2 sekundi pärast olin kustunud. Kui uksele poleks koputatud, oleks ahi viimase sooja korstnasse tõmmanud.

Vitamiinipuudus? Piisavate vaimsete ergutajate puudumine? Igatalvine harjumus? Varasemad talved on unitõbi kaasnenud rohkemal või vähemal määral masendusega. Seekord masendust (veel) pole. Igatahes tundub voodi niiii armas, pehme, soe. Nagu armunud oleks.

3 kommentaari:

Metsamoor ütles ...

Aga puust liblikaid teha... poleks ettegi kujutanud!

Sol ütles ...

ja mina arvasin et olen haige : )))
Et kui esmaspäeva hommikust alates on väsimus ja pidev uni, siis... see ei saa ju normaalne olla??? Peab olema mingi kole tõbi, mis mind juba õhtul kella 9 ajal sängi sunnib ja hommikul sealt välja ei lase. Ning sunnib mind päeval ringi tammuma nagu unist karumõmmi.
Aga tuleb välja, et see on kõigest harilik talveuni ja läheb kevadel ise üle...

Lendav ütles ...

Talveuni jah. Minul käib iga talv ja põhjuseid ma ei teagi. On see vitamiinipuudus, õhurõhu järsk muutus, valguse vähesus, ei tea. Igatahes ma olen hakanud võtma seda kui paratamatust ja ärksamaid hetki täiega ära kasutama, et elu päris seisma ei jääks.