Millises kihis?

Millises ühiskonnakihis elan mina? Morgie võttis teema üles ja küsis, miks elu veereb alati allpool keskmist. Ma hakkasin mõtlema, kuhu ma oma elu, elatustaseme paigutaksin. Noo... Majandulikult pole mind peaaegu üldse olemas. Tõeline vaesus. Aga millegipärast ei tunne ennast allpool mingit keskmist elavat. Ainult siis, kui tekib võrdlus inimestega, keda ma hästi ei tunne. Inimesed, keda tunnen, nendest tean, et miski pole kunagi nii kuld, kui väljastpoolt paista võib. Ja et alati on kusagil mõni tasakaalustav mure, haigus või raske saladus. Muinasjuttu selles mõttes pole olemas. Et said läbi hädade ja ohtude kokku prints ja printsess, lõid perekonna ja siis tuli üks suur roosa lõppematu mannavaht. Ei ole võimalik, kui ka on, siis seda pole näinud. Ma ei kadesta selles mõttes kedagi.

Kuigi - natuke stabiilsem majanduslik seis kuluks ära küll. Teadmine, et iga kuu tuleb kindlasti nii palju raha, et ma saan maksud makstud ja süüa ka. Seda kindlust pole olnud juba üle 10 aasta. Kui mul lapsi poleks, oleks elu hulga lihtsam. Ja tõenäoliselt oleksin ma hoopis teistsugune inimene, ei ole kindel, et ilmtingimata parem inimene. Ja õnnelikum ka ei pruugiks olla.

Niisiis, mul polegi kihti, kui majanduslik osa kõrvale jätta. Mingis mõttes ei olegi võimalik inimesi kihistada, kastidesse jagada. Sest kuhu paigutada rahaliselt rikas aga vastutuskoorma all kokku kukkuv mees? Või erakordselt askeetlikult elav aga samas muidu iseendaga heal järjel ja lihtsalt rõõmsameelne inimene? Olen kohtunud ühe miljonäriga, kellega suheldes oli millegipärast selline tunne, et olen temast rikkam. Kas meid oleks mingil adekvaatsel viisil üldse võimalik võrrelda?

See jutt ei vii kuhugi, piirid on vägagi hägused.

Lagle küsis, kord kui me saunas olime, kas saunas saaks ka elada. Mina selle peale vastasin, et muidugi, vanasti olid ikka saunikud ka, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas nad seal tegelikult elasid. Ja ma olen oma elust 4 esimest aastat saunas elanud. Tilluke toake, leiliruumist köök... Üks talv oli eriti külm olnud, ema jutu järgi oli kõva kütmisega saadud 15 kraadi tuppa, hommikuks oli jälle 5 kraadi... Käisin seda kohta paar päeva tagasi vaatamas, ei kujuta enam ette, kuidas me seal tegelikult elasime... Või kuidas nüüd sellistes tingimustes oleks elada... See on vähem, kui 30 aastat tagasi, kui meie peret oleks võinud sildistada "alla igasugust arvestust elukohas elavaks". Ja tegelikult olen ise ju 5 aastat tagasi kolinud ära peaaegu sama kitsastest ja külmadest tingimustest, kui lapsepõlve saunas oli. Ihastes suvilas elasime. Seinad hõredad, kamin kokkukukkumise äärel. Minu laste esimesed eluaastad. Kummaline on see, kuidas harjub nii ruttu ära suuremate ruumidega, korraliku ahjuga. Veevärgiga harjutaks ka ennast meelsasti.

Niisiis, päritolu järgi olen ma saunik. Nüüd olen jõudnud tõusikuks. Minu kasutada on koguni 3 tuba ja köök! Varsti olen lossi omanik. Vot nii.