Kolmapäev, 27. aprill 2011

Nutt ja hala

Perenaine helistas ja küsis, kas ma olen reedel kodus, siis tulevat poeg Tallinnast, võtvat kusagilt hindaja-maakleri ja tulevat maja pildistama seest ja väljast...

Ma ei ole sellesse majasse armunud, aga ta on mulle siiski katust pakkunud viimased 7 aastat. Ja ma ei salli silmaotsaski kolimist... Mida mul vist tuleb elu jooksul veel mõned kümned korrad teha.

Miks ma jõuan ikka ja jälle sinna punkti välja, et mina olengi see inimene, kellel ei ole kodu ja ei saa seda ka iial olema? Reaalselt on mul ju veel katus pea kohal, konkreetne korter ei pruugi omanikku veel niipea vahetada... Aga see on juba kolmas korter, mis läheb käest müügi tõttu. Ja eelmistega toimusid tehingud hämmastavalt ruttu. Ma mäletan väga hästi, kuidas sai palehigis kortereid otsitud... Kuidas ühes kohas üürilepingut mulle teadmata põhjustel ei pikendatud (kuigi kuu varem oli juttu olnud, et meid lubatakse edasi jääda)... Kaur oli üle aasta vana, Lagle sünnini peaaegu kuu, kärutasin meeleheitlikult mööda leitsakus linna ja otsisin korterit... Aega oli tervelt nädal, siis pidi plats puhas olema. Ma mäletan sündmusi, aga mitte seda tunnet... Võibolla on parem, et ma seda ei mäleta, võibolla olen selle meelega ära unustanud. Aga kuhugi on midagi ikka ladestunud, need tundekihid sulavad tasapisi unustusest lahti ja õudus võtab maad.

Lõpuks on jamad ikka kuidagi lahenenud, olgu siis mõnda aega mõnes erilises peldikus olles ja siis sealt ikkagi edasi paremasse kohta saades... Aga ma ei taha enam kolida. Eriti kuhugi veel ajutisemasse kohta, kust siis jälle kohe edasi järgmisse sobivamasse, kus ometigi on kogu aeg minuga kaasas teadmine, et kusagil ei lasta mul olla nii kaua, et ma võiksin kohta hakata oma koduks pidama... Et ühel hetkel ei ole mul enam õigust selle katuse all olla ja kõik algab otsast peale...

Lootus ei ole veel päriselt surnud, et see sündmus kuidagi positiivseks pöörab ja kokkuvõttes kasuks on. Sellegipoolest ei tahaks üldse täna siin tööl olla, vaid hoopis sügaval metsas mõne puu all päiksepaistes istuda ja lihtsalt nutta.

2 kommentaari:

Kudzu ütles ...

Sa saad oma kodu, usu mind! Kas varem või hiljem, aga küll see hetk tuleb.
Mina ootasin oma kodu nii umbes 15 aastat, ma pakun, ja nüüd ta on täitsa olemas. Lagunev, segamini ja remonti vajav, aga ikkagi oma.
PS Ma elasin ka teadmises, et oma kodu ma ei saa.

kaaren ütles ...

Lugupeetud neiud!
Ma olen pärast ohtraid ning piinarikkaid kacetusi omal nahal kindlax teinud, et ilu & inetus, kodu & kodutus on meie peades. Ilmselt on Sul, pr Lendav, ikka veel peas alateadlik soov näha midagi uut, kogeda midagi muud q kodu väikekodanlised hyved. Ma ei tea, qidas teistel, aga minuga moodustab mu kodu-muinsusese teatava koosluse. Varem, yyrikates, oli mul eluasemetesse &m massiivsemasse mateeriasse väga õhkõrn, eemalehoidev ning võõristav suhtumine ning vastav eluviis, olen kah kolinud yle 10 korra.
Pöördun tagasi selle lause juurde, et mis on minu peas. Lendava textides kordub läbi kõigi teemade lause "Ma ei saa". See on, ytleme, ennatlik suhtumine. Omaenda maailmas oleme me kõik hullud keisrinnad & võime taevasse visata uue q v 1 päevaga ehitada linna. Vaja on rohkem usq omaenda valicejavõimetesse ning teha iga päev 1 väike valicemistegu. See võib olla misiganes, peaasi, et sa näitad mateeriale oma yleoleqt temast.
Lendav, Sa ei vaja ei rikast ameerika onu ega miljunäärist meest. Sulle piisab su usust enesesse, kogu maailm on su enda peas. Meie oleme vaid kahvatud varjud sinu maailma kirkas päikeses. Armasta & austa seda, valice seda.