Meel

Küll võib inimese meel hüplik olla! Budistid ütlevad selle kohta: ahvi meel. Nojah. Alles tundsin ennast pooletonnisena, juba tunnen ennast hoopis liblikana. Möödun peeglist ja naeratan endale, sest see tüüp seal peeglis on sümpaatne. Ja keha on liikuv ning kerge, mis sest, et sügisel veel kenasti selga läinud seelik kahtlaselt kiskuma on hakanud.

Aga see kergus on petlik. Rõõm on pinnapealne. Vaikselt, aga järjekindlalt käib minuga kaasa hall pilveke, vasaku õla taga näen teda vahetevahel vilksamisi... Ootab sobivat hetke ja hakkab jälle paisuma, kasvatab ennast ümber minu nii et ma enam värve ei näe, kevadist konnalaulu ei kuule...

Tahaksin jälle suuta tunda rõõmu, puhast, siirast, rikkumata rõõmu lihtsalt elus olemisest, maalimisest, saagimisest, trummirütmidest, kitarrihelidest ja kevadisest vihmast päiksekiirte vahel... Ma pole juba päris ammu kitarri kätte võtnud, sest iga kord, kui ma seda teen, tuleb tunne, nagu ma leinaksin midagi või kedagi. Ma pole juba päris ammu pintslit kätte võtnud, sest värvid ja mustrid ei ole mind enam kõnetanud...

Käisin ühe psühholoogiga vestlemas, lihtsalt nõu küsimas, kust võiks abi saada. Ja kuna mul suurt papirulli pole, pole ka valikuvõimalusi kuigi palju. Sain kinnitust, et olen üldiselt õigel teel - olen ise oma tarkusega juba päris kaugele jõudnud. Ja üllatavalt kosutav oli kuulda tema kogemusi - sellest, kuidas ta on sama raja läbi käinud, mida tundnud, mida arvanud, mõelnud, kuidas sellest seisust välja tulnud. Sellest, kuidas lause: "mõtle positiivselt!" on mõnikord üks mõttetumaid (nii et ütlejale virutaks hea meelega), kuidas positiivsete väidete korrutamine on enamasti täiesti kasutu, kuidas pidevalt saadab vaikne (ja vahel väga tugev) leina tunne - ma leinan iseennast, oma kadunud rõõmu.

Huvitav, kas deprekas, tänapäeva katk, oli sellisel kujul olemas ka 100, 500, 2000 aastat tagasi? Pooled mu sõbrad tuttavad (olgu, liialdasin natuke, kõigest kolmandik) on regulaarsed AD tarbijad. Kui me oleksime elanud paarsada aastat tagasi, tollastes tingimustes, kas meid oleks siis peetud loomu poolest melanhoolseteks või juba hullumeelseteks? Mis oli siis normiks? Mis on praegu normiks? Mille järgi me hindame oma psüühilist seisundit, kas see meeleseisund, mille poole püüdleme, on samasugune ulme nagu traditsiooniline tütarlapse unistus printsist valgel hobusel - happily ever after? Minu mõõdupuuks on mälestused varasest lapsepõlvest, enne pideva väsimuse ja alaväärsuse külgepookimist. Jah, selline aeg on olnud. Ma olin ka siis vaikne ja rahulik laps, vaevalt, et ma nüüdki mingiks aatomikuks saaksin - see pole mul loomuses. Aga võime tunda siirast rõõmu, mitte karta tulevikku, usaldada, oli lapsepõlves täiesti olemas. Järelikult olen ma selleks võimeline.

Juhtus jälle Maslow püramiid näppu. No pole midagi imestada, et maalimisega nii kehvad lood on - see ei ole lihtsalt oluline. Füsioloogilised vajadused on enam-vähem täidetud, aga turvalisusest kaugemale ei jõuagi, sest lihtsalt nutma ajab. Eneseteostus on kusagil püramiidi tipus ja nii kõrgel, kaugel, et seda poleks minu jaoks nagu olemaski...

---

Täna oli see päev, kui ma julgesin sel kevadel esimest korda järves redelist lahti lasta ja tibatillukese tiiru päriselt ujuda. Käed ja jalad ei kukkunudki külma pärast küljest ära. Kõhu ümber tekkis isegi mingi soojus. Ja konnad lärmasid ümberringi, nagu oleks vesi juba kuum-kuum - kõigusoojased, nagu nad on.