Kudzu juurest hakkas mõte hargnema. Et miks kipub blogisse jõudma pigem negatiivne? Ja miks positiivsest nii raske kirjutada on? Kas õnn ongi valu kõrval ilmetu?
Eks minagi kirjutan vist seepärast nii vähe, et halbadest asjadest kirjutada ei taha ja headest nagu ei ole eriti midagi kirjutada... Sellest, kuidas juba mitmendat päeva, võibolla mitmendat nädalat ärkan üles ja on täiesti inimväärne olek, tuju. Või poiss tuleb koolist ja lehvitab kontrolltööga, kus hindeks on 5 kahe miinusega. Kuidas tüdruk kassi taga ajab, iga päev samamoodi, aga ikka on naljakas. Või on taevas täiskuu, mitmendat päeva, vahel kõrgemal taevas, vahel madalal horisondi kohal, tumekollane nagu pannkook. Kuidas kooriproovis peaaegu mitte millestki ennast kringliks naerdakse...
Olen, nagu ehk mõned teavad, ravikuuril. See, kuidas ma maailma enda ümber tajun, muutub iga päevaga. Talumatust mustast ja külmast on vähehaaval muutunud halliks, siis edasi värvilisemaks, valgemaks, soojemaks... Ja kui masendust võib kirjeldada tuhandel erineval viisil, see on nagu nael tagumikus (Kaarnal oli väga tabav kujund), mille iga liikumist teravalt tuntakse, siis heaolu ja õnn on nagu sulepadi. Ka õnnes on teravaid tundeid, aga millegipärast kipuvad masenduse sügavikud olema pikemad, kui õnne tipud. Õnn on tihti vaikne, rahulik, pehme. Ja sellest ei ole suurt midagi kirjutada... Ja rahulik õnn kipub muutuma tavaliseks, nii et seda hinnatagi ei oska.
Käisin ka ps-loogi juures. Ps-aatrit olen juba varem kohanud, tema saatiski edasi. Olen omapead läbi lugenud 1000 raamatut neil teemadel, olen ühest ja teisest terakesi noppinud, arvanud, et mind ei üllata enam miski, aga ikka ja jälle eksinud masenduse mustadesse labürintidesse... Nüüd siis jõudis kohale, et üksi sellest jamast ikka läbi ei näri, abi on vaja. Sellest, kui keegi rõõmsalt kõrva karjub, et mõtle positiivselt, pole juba ammu miskit kasu. Olen kusagil ummikusse jooksnud ja ise selle sees olles jääb pilt väga segaseks, haruta kuidas tahad... Emotsioonid sõidavad nagu rongiga üle, nii et ainult räbalad järele jäävad...
Esimesel käigul ps-loogi juurde oli pisut kummaline see, et sel hetkel oli mul hea olla, maailm suht paigas ja mul oli ikka tükk tegemist, et meelde tuletada, miks ma sinna üldse läksin. Teades eelmiste kogemuste põhjal, et see seisund ei jää kestma, panin siiski uue aja. Õigustatult, nagu aeg on näidanud. Nüüd me siis tutvume proua ps-loogiga, tema püüab minust sotti saada ja mina temast, et kuidas tema on suutnud terve mõistuse juurde jääda kõigi nende hulludega suheldes? Ja nii raske on tuletada meelde headel hetkedel augusolekuid, veel raskem on augus olles mäletada, et kunagi on ju ka häid aegu olnud, et elu on siiski elamisväärne. Aga ilma mäletamata ei saa ma midagi parandada. Kui ma mäletan, siis ma saan valida. Nii me siis vestleme, tema püüab minust mingit pilti saada ja mina püüan üle saada tõrkest rääkida võõrale inimesele asju, mida olen jaganud ainult kõige lähedasema inimesega ja sedagi iga sõna kaaludes, mida ma isegi mäletada ei tahaks (aga mis mind siiski katkematult saadavad)...
Elu teeb aeg-ajalt üllatusi. Paar päeva tagasi otsis mind üles Jure Biechonski, kellele hakkan arvatavasti maakodu juurde skulptuure tegema. Selle peale lõin ta nime otsingusse sisse ja vaatasin, kellega siis tegu on? Olen raadiost mõnda ta loengut kuulnud, aga ega sealt suurt midagi meeles olnud... Otsing andis väga vastuolulisi tulemusi. Kokkuvõttes jõudsin arusaamisele, et olgu ta kes tahes, midagi on mul temalt kindlasti saada. Eelkõige muidugi loodan saada tööd, aga kindlasti saan ka kogemuse suhtlemisest huvitava ja karismaatilise inimesega. Esimene põgus kohtumine jättis juba oma jälje, ma ei ole ammu tajunud, et klient võiks suhtuda minu töösse nagu kunsti, mitte nagu käsitöösse. Ma ei ole juba tükk aega kohanud sellist lugupidamist (mida ta arvatavasti näitab üles kõigi inimeste suhtes, kellega suhtleb). Ma ei ole juba ammu tajunud, et minu teadmised ja oskused võiksid midagi väärt olla. Eks aeg näitab, kas sellest tellimusest asja saab, aga kasulik kogemus on see igal juhul.
---
Kummastav, järjest ja järjest satun ma nägema, kuulma, lugema erinevate inimeste konflikte, kus elatakse justkui absoluutselt erinevates maailmades, aga kahjuks on neil inimestel siiski mingid kokkupuutepunktid ja sõda ei jää tulemata. Mõlemad käituvad oma parima äranägemise järgi, mõlemal jääks õigust justkui ülegi... Kõige lähemalt olen näinud ühe pikka aega koos elanud paari lahkuminekut, mis on ikka väga mõtlema pannud. Miks? Kuidas? Miks on hakatud koos elama, kuhu on kadunud austus teineteise vastu (kas seda üldse kunagi on olnud...), kas see suhe on algusest peale määratud lõhki minema, kas neil inimestel oleks üldse olnud loomu poolest võimalik õnnelikult rahulikult koos eksisteerida? Kui lahku, siis lahku, võibolla oli see parim variant. Aga need valu lained, mis neist siiamaani kiirgavad, panevad küsima. Ja mitte niivõrd mõeldes neile, vaid iseendale (teiste elu niikuinii lõpuni ei tea ja ei peagi teadma) - kes olen mina, kuidas suhestun ümbritsevaga, kui palju haiget teen oma mõtlematuse ja põikpäisusega, nii endale kui teistele? Kus jookseb piir kaastunde ja vastutulelikkuse ning enesest lugupidamise ja mõõduka hädavajaliku enesekehtestamise vahel?
10 kommentaari:
Minu väiksed kokkupuuted Jurega on olnud väga positiivsed. Mul on hea meel, et selline tore inimene Sinu ellu juhtus.
Ära unusta, et mõned meist on hullud.
Kelle jaox teised on hullud & lollid.
Ning keda peab selle eest karistama, et nad Minu Tahtmisi ei täida.
Kui hull arvestab & armastab teisi inimesi, pole hullu midagi. Probleemid tekivad oma ego otsatu tõstmisega.
Palju õnne Jure puhul!
Ohhoo, palju õnne ka minu poolt!
Mulle meeldib naeltest voodi. Ei torka valusasti. Masseerib. Ergutab vereringet.
Järske liigutusi ja istessetõuse ei maksa muidugi teha.
Nael p...s oli Morgie kujund, seoses naelvoodiga & osa pikemast mõttekonstruktsioonist, ei minu.
Olen oma elus kogenud, kuidas targa (ei võrdu alati haritud) inimese läheduses voolab sinussegi tema elu jooxul kogutut. Rohkem tarku kaaskodanikke meile kõigile!
Vabandust, minu väikses peas muutusid kaks järjestikust kommentaari (füüsilisest valust, naeltest ja õnnest) üheks.
Negatiivsus blogides on mullegi silma paistnud. Siin on mitu põhjust vist. Näiteks see, et positiivsust peetakse igavaks. Ei intrigeeri. Keegi ei kommenteeri positiivset blogi.
Teiseks see, et positiivsus tekitab paljudes kadedust, mis võib kaasa tuua omajagu jamasid. Olen seda ise läbi elanud ja pealt ka näinud.
Juret olen kuulanud veidi ja lugenud, väga eluterve suhtumisega inimene, temalt on kindlasti palju õppida. Ja tundub, et sulgi on palju mida talle pakkuda :)
Üks põhjus, miks blogides negatiivne ollakse, on kahtlemata vajadus teiste inimeste elude üle võimutseda - blogindus pakub selleks palju huvitavaid võimalusi. Mida annab ka suurepäraselt sõnavabaduse sildi taha ära peita.
Postita kommentaar