teisipäev, 11. oktoober 2011

Trummid ja sügis

Pühapäeval rebisin kaasa ema, ema sõbranna ja oma sõbranna ning kärutasime Tartusse Jaani kirikusse David Kuckhermanni kontserdile. Imelilus oli... Mees mängis erinevaid löökpille, need kõlasid nagu muinasjutt... Ema imestas pärast, kuidas ta niiviisi mängida sai, et see oli nagu mustkunst.

Esimeses videos nähtavat trummi ta seekord ei mänginud, aga vahet pole, imeilus on see sellegipoolest.






Need kolm trummi nägime aga ära ja ikka palju pikemalt ja hüpnotiseerivamalt kõlasid... Ja trummimees ise oli nii nunnu-nii nunnu. Eriti kilkas mu kõrval sõbranna, kellele meeldivadki nooremad mehed.

Eelmisel reedel aga õnnestus mul ootamatult minna matkale Jõgevale. Linnas ei olnud eriti huvitav matkata, nii et varsti, kotis turult saadud jalavarjud pojakesele ja sinine lõngaviht endale, astusin Kassinurme poole minema. Enne lasin veel vihmapilvekese mööda ja varjusin selleks kohalikus raamatukogus - ma armastan raamatukogusid. Ja siis tuli pikk minek mööda lagedat, tuul puhumas kõrvu peast minema. Aga ikkagi oli ilus. Napilt enne kohalejõudmist korjas kaaslane mu auto peale, õigel hetkel, mu kunstroos põlve sees oli hakanud just okkaid pilduma. Kassinurme oli ilus ja salapärane nagu alati. Kahju ainult, et seal nii vähe oli aega olla.

Ma ikka ei ole päris linnainimene. Linn hakkab väga ruttu närvidele käima, tuhat korda enne rändan mööda metsaradu, kui linnatänavatel. Jõgeva linna kannatasin välja peaaegu 2 tundi, siis astusin minema. Paabel, ütles Oskar, kui ta linnakese poole tagasi vaatas ja seljakoti paremini selga sättis. Hea oli siin olla, aga veel parem on minema saada. Või kuidas see oligi...

---

Ettevaatust, põtrade kontsentratsioon ühe ruutsentumeetri kohta on kasvanud üle mõistuse! Pühapäeval kontserdilt tulles pääsesime napilt põdrakorjusest mööda, üks buss oli vaese looma just napilt enne surnuks sõitnud... Maanteel korralik kiirus, pime, vastutulijate tulukesed silmis, nägin laipa alles siis, kui sellest möödusin. Õnn, et otsa ei sõitnud, siis oleksime kindlasti üle katuse lennanud. Ja esmaspäeval uuesti linna sõites lippas üksik ellujäänu sealsamas üle tee! Minu nina ees! Ma pole vabas looduses veel põtra nii lähedalt näinud, nüüd samas kohas vähem kui ööpäeva jooksul 2... Kuidagi kõhe hakkas.

6 kommentaari:

Morgie ütles ...

Lugesin esimese hooga "üks põder oli ennast surnuks sõitnud"
Njah.
Põdrajahihooaeg on praegu. Ma just mõtlesin, kui suur on tõenäosus, et need suured ja kiired loomad ajujahihirmus tihedamini asustatud aladele, äärelinnade aedadesse tormavad? Hajaasustuse korral saavad nad majadest mööda, aga linnaservas? Nägime jahimehi päris Tartu külje all, Porijõe ääres, saakloom kenakesti kastis.

kaaren ütles ...

Kui põtradest kõrini saab, tule siiapoole ka. On suur võimalus põrutada mecseakarja sisse! Ning kährikid & rebasid on maan- &m teed paxult täis. Ma ei sõida enam ammu jalgrattaga.

Sol ütles ...

oo, väiksed armsad loomad : )

Sol ütles ...

Kas neile leiba võib anda?

kaaren ütles ...

Mecsiga sööb leiba hea meelega. Aga kui neid on, ytleme 8-9 v 13-14, siis kipuvad nad leivaandjale peale astuma, läheb trygimisex, noh.
Rebane ei söö leiba, ainult nuusutab & ei austa sind enam kunagi.
Kährik on kõigesööja, sinu aiast melonid, herned, ploomid, pirnid & tikrid sobivad väga hästi.

Kader ütles ...

Me nägime ka seda põtra, kes bussi ette oli jooksnud. Õnneks vastutulev auto vilgutas väga aktiivselt tulesid, muidu poleks tõesti osanud midagi karta. Kõige masendavamalt mõjus see, et loom veel hingas.