Teisipäev, 13. detsember 2011

Lühis

Ma peaksin praegu oma armast töökohta kaunistama. Vaatan panipaikadest välja toodud kaste kuulikeste, karra, tulukestega ja juhe on juba koos. Käkerdasin valmis ka paar krässi tööleti kohale, võibolla oleks olnud targem kartulitest putru keeta, mitte toppida neisse pohla- ja mustikavarsi... Aga ega kartulitega midagi juhtu, ainult kuivavad pisut, kui vaja, saab eelleotamise abil need jälle pudrukõlbulikeks! Pisikese mustikavarrelisandiga eksootiline jõulukartulipuder? Miks ka mitte! Natuke sammalt garneeringuks ja.

Andke armu ja ärge sundige mind enam midagi kaunistama, las ma magan...

Kas ma tohiksin panna praegu silmad kinni ja ärgata alles kusagil... märtsi lõpus?

Üleüldse on selline tunne, nagu läheneks mingi eriline katastroof, mis tuleb lihtsalt kuidagi üle elada... Viimastel aastatel on jõul tulnud eriliselt räige masendusega, püüan seda ennetada ja tekitada koju võimalikult kohustustevaba ja ootustevaba aja, et ma võiksingi lihtsalt magada ja kui magada enam ei jaksa, siis raamatuid lugeda ja oma elust mitte midagi mäletada. Eriti ei taha ma mäletada möödunud jõulude kurbust ja ahastust. Ja veel ei taha ma mäletada, et ma elan jätkuvalt pommi otsas - oleme naaberüürnikuga pikalt lärmi löönud elektrisüsteemi viletsuse üle, on kohal käinud isegi mõned elektrikud (kes ei ole millegipärast ikkagi midagi välja vahetanud), kuni nüüd mõni päev tagasi jälle elekter ära läks, tuli Eesti Energia elektrik ja ütles, et asi on nii ohtlik, et ta peaks meile trahvi tegema! Ropendada tahaks. Kasutades kõiki sõnu, mida ma tean ja siis veel neid ka, mida ma ei tea.

---

Majas on ööbimas mingid müstilised töömehed, ma pole ammu nii purjus inimest näinud... Venelane ka veel. Mitte midagi ei saa aru, mis ta räägib... Õnneks on tal kainem ja kõnevõimelisem seltsimees, see siis tõlgib purjus vene keele kainesse vene keelde. Issanda loomaaed on kirju! Kuidas nad üldse tööd teha suudavad, aru ma ei taipa, üks tüüp ei suutnud õieti püstigi seista. Täna pidi tal naine siia tulema, huvitav, kas see parandab olukorda või teeb hullemaks?

Mille peale meenus läinud nädala väsitav öö, kui ühed teised töömehed, üldiselt eestlased, aga noored ja lõbusad, hoidsid mind öö otsa jalgel - saunatada oli vaja ja juua ja haliseda - üks oli kusagil libastunud ja selja ära kratsinud ja ei saanud enne kella 3 öösel magama (ohkis ja ähkis, nagu hakkaks sünnitama - küsisin, kas põrutas ära - ei, kriimustas...) ja teine ärkas just siis üles ja hädaldas, et selg valutab, ei saa magada, vistrik on keset selga, nii valutab... No ma ei või. Ma pole nii haledaid mehi veel näinud. Oli juba vahepeal tahtmine öelda, et kui lugu nii hull, võta valge lina ümber ja hakka linna poole komberdama, surnuaed ei ole kaugel! Aga see ei oleks vist viisakas olnud. Vahet pole, kui nõmedad nemad on, mina võiksin ikka ju viisakaks püüda jääda - üldiselt peetakse viisakust selle ameti juures siiski tarvilikuks. Eks ma siis ropendan mõttes.

---
Jõudis siia joodikust töömehe naine. Nägi välja veel hullem, kui mees, aga vähemalt püüdis olla viisakas ja räägib täiesti dešifreeritavat eesti keelt. Öö on veel ees...

Mis on inimestega juhtunud? Üldiselt on nad siiamaani ju kenad olnud? Kuhu on need kenad inimesed kadunud ja miks siia saadetakse nende asemel igasugust kõntsa? Töömees tuli lällas ja haises leti taga pikalt ja seletas, kui hädasti neid ikka siia Elvasse ühte tehasesse midagi parandama vaja oli, aga kuidas nad ei saanud täna üldse tööd teha, sest "puhata" oli vaja. Ma ei kujuta ette, kui väsinud nad veel peale seda puhkamissessiooni võivad olla...

Mina tahan ka puhata, eriti tahan puhata nendest tüüpidest siin. Ilma igasuguse alkoholita, lihtsalt magada-magada-magada ja näha und, kuidas ma hilissügisel kõnnin mööda metsateed, nopin ja söön maasikaid. Nii nagu täna öösel oli.

Kommentaare ei ole: