kolmapäev, 21. september 2011

Mure

Elu keerab ettearvamatuid külgi. Mul on jälle Mure külas ja see Mure ei ole mitte mu enda pärast. Kas? Kuidas? Miks? Mis edasi? Teadmatus sööb hinge seest.

Esimene kooriproov on ka möödas, oli armas, nagu ikka... Aga Mure seisis juba siis mu selja taga ja ei lasknud ennast korrakski unustada.

Kusagil on veel õhkõrn lootus, et asjalood võivad lõpuks parema külje ette keerata...

---

Käisin eile psühholoogi juures. Igavesti nalja sai, mul oli just hetkel pisut parem olla. Proua vaatas mulle otsa ja küsis lõpuks, mille jaoks ma üldse tema juurde tulin? Endalgi oli vahepeal natuke imelik tunne, nagu ma oleksin simulant. Aga ega see nii jää... Ma tean, ühel hetkel on jälle platsis totaalne alaväärsus, mõttetus ja soov surnud olla. Isegi olen viimastel kuudel üsna hästi hakkama saanud, kokkukukkumisi on vähe olnud. Kuidas mul on õnnestunud ennast üldse nii ära lõhkuda? Aru ma ei taipa?

3 kommentaari:

Kudzu ütles ...

Mina pean igatahes pöialt, et Mure saaks murtud ja lahendus oleks see, mida vajatakse.

Lendav ütles ...

Aitäh! Igasugused pöidlad on teretulnud!

kaaren ütles ...

Minu omad on ka hakkamas. Mure murdugu!