Laupäev, 21. mai 2011

Uni - tarviline vara

Kuidagi ei saa öelda, et ma oleksin tööga ülekoormatud. Niiviisi suuremas plaanis vaadates. Aga töö on jaotunud ebaühtlaselt, nii et viimased 4 päeva olen rabelnud rohkem, kui muidu, neljast kaks ööd olen töö juures olnud ja päevad ka kiired (matkajuhtimised, vibulaskmised...). Kurtsin siin kaastöötajale väsimust, et vähemalt üle ühe öö tahaks ikka korralikult magada... Selle peale tema kostis: "Sa ju noor inimene, küll sa jaksad. Kui mina noor olin, sai bändiga ikka mängimas käidud, sealt hommikul otse tööle, polnud häda midagi! Nüüd ma olen vana, enam ei jõua nii...".

Ma ei tea, kas viga on minus, aga ma tõesti olen peale kehvasti puhatud ööd uimane (paar tundi üks silm ja kõrv lahti tukkumist ei ole korralik puhkus!) ja tunnen ennast halvasti... Pole ma ka nooremast peast hull pidudeskäija olnud, kes hommikuni üleval ja järgmisel päeval ka tegus. Hetkel ei meenu ühtki hommikuni kestnud pidu... Ma vist ei ole noor olnudki...

Sain eile peale pikka päeva (ja peaaegu magamata ööd) kella 21-ks koju, kukkusin jalapealt voodisse, ajasin 11 tunni pärast ennast üles, et jälle siia ööpäevaks tööle tulla... Issand, kuidas tahaks hoopis kodus olla, tasapisi toimetada, lõunal väike uinak teha! Mul ei ole siin täna peaaegu mitte midagi teha, aga magama minna ka ei saa, sest keegi lihtsalt peab letis olema ja ma olen majas üksi tööl! Ja õue ei saa ka minna! Ja siin sees on külmem, kui õues!!!

Nii, nüüd ma olen haliseda saanud, kohe parem hakkas :)

---

Ja homme lõunaks registreerus grupp vibutajaid, ma saan jälle kodust korra läbi joosta ja jälle siia tagasi! Ma tõesti juba elan siin...

Ei, ma ei vihka oma tööd. Tegelikult mulle inimesed meeldivad, ausalt. Ja see koht siin meeldib ka. Aga ikka tahaks vahel omas voodis magada... Ma ei tea enam, mida lapsed kodus teevad, kuidas koolitöödega hakkama saavad... Lähen üle mitme päeva lahtiste silmadega valgel ajal koju ja ei jõua ära imestada, mis kõik on kui kõrgeks kasvanud (muru, sõnajalad maja taga, umbrohi peenral, prügi ja tolm toanurkades, mustapesuhunnik...). Väga kummaline tunne on. Nagu oleks pikal reisil olnud. Astun väravast sisse ja imestan, kas ma elan siin?

---

Tänaseks olla jälle maailmalõppu lubatud. Noh, minu maailm algab ja lõpebki igal sekundi murdosal ikka ja jälle. Kummalisel kombel on selles teatav seaduspärasus, tekib justkui järjepidevuse tunne. Nagu vaataks üksikutest kaadritest koosnevat filmi, mis jookseb 24 (25?) kaadrit sekundis ja paistab vägagi sujuv ja ühes tükis olevat. Huvitav, kas minu elul on ka 25. kaader ja mis sellel küll olla võib? Vahel on mul tunne, et hoopis 1 kaader on nähtav ja ülejäänud 24 salastatud...

Maailmalõpp muidugi saabus, vähemalt mõnedele. Tapsin tohutu hulga sääski, kes lahtisest uksest siia leti taha minuni jõudsid. Sääselaipade kokkupühkimiseks on kobedamat pürsti vaja. Ega maailmalõpp pole naljaasi.

3 kommentaari:

Kudzu ütles ...

Kusjuures ma ei saa midagi teha, aga mind kohutavalt vihastavad inimesed, kes kasutavad lausungeid: mis sul viga! sa oled ju noor! vaat kus mina omal ajal! jne
Inimesed võiksid ometi ükskord aru saada, et mina pole sina, sina pole tema ja et kõik on ERINEVAD. Igal omad võimed ja omad vajadused ja kõigil on õigus oma vajadustest märku anda. Ma kehtestaks trahvi siukestele ütlejatele, riigikassasse voolaks raha suisa ojadena!

kaaren ütles ...

Teil kõigil on paraq õigus.

Fideelia ütles ...

Jep! Mina ka tahan öösiti magada. Nii oli 15 a. tagasi ja nii on ka praegu. Pole ka mina siis vist noor olnud! :) Muide, imelikumaid asju, mis sellega seoses mulle on öeldud, oli et "kas sa monteerid videoid päeval? Seda tehakse ju öösiti!".