Siit nurgast ja sealt nurgast

Hirmsasti tahaks kirjutada, aga ei ole nagu õieti, millest... Või noh, oleks, aga neid asju ma jälle kõva häälega ei pasunda, enne kui asjaloos mingigi selgus on.

Millest siis...?

Hommikuti vette pole enam jõudnud, sest nii ropult külm on. Ei jõua õieti nahka soojakski ajada, külma nahaga ei suuda küll vette minna. Aga küll need hommikused suplused jälle tulevad. Peale jaanipäeva viskab ikka korraks soojemaks, alati on nii olnud.

Lapsed kasvavad jätkuvalt nagu seened.

Minu kirjaoskus (mille üle ma olen kunagi lausa uhke olnud) kaob mitte enam päevade, vaid sekunditega. Kuhu need komad käisidki? Aga suur algustäht?...

Mälu on järjest hõredam. Küllap muidugi pole vajagi elada minevikus, suuremat osa sellest, mis on olnud, pole hiljem enam hädapärast tarvis. Aga lühimälu võiks siiski ju olemas olla - mis päeviti ma tööl olen jne... Ja hirmus kahju on, kui koos koledate asjadega kaovad mälust ka ilusad asjad. Ja neid on ju ka päris uhkelt olnud.

Ikka vahel juurdlen, kas oleks mõistlik minna uuesti kohtusse ja kergitada seda naeruväärset summat, mida laste isa elatiseks maksab. Samas ma tean, et tal ei ole seda eriti millestki maksta, palk on väike. Ja lapsed saavad oma isaga siiski enam-vähem läbi ka - seda suhet ka väga rikkuda ei tahaks, lastele on ta ju ikkagi oluline inimene. Aga praeguse seisuga - olgugi, et summa on tilluke, tuleb see igakuiselt tema palgast minu arvele ja seaduse järgi on ta seega oma laste kasvatamisel osaline. Mis tähendab, et hiljem on lastel kohustus oma isa vanaduspõlves üleval pidada, kui vaja. Miks peaks olema lastel kohustus oma isa suhtes, kes neile suurt midagi anda ei raatsi, nende nimel kuidagi pingutada ei viitsi? Koosolemise aegki on neil ainult suvel mõni nädal, sest sügis-, talve- ja kevadvaheajal ta neid enda juurde ei võta? Kui see otsus puudutaks ainult mind, oleks hulga lihtsam. Aga mida arvaksid asjast lapsed? Ja mis neile tegelikult hea oleks? Ma tean, et nad oma isast hoolivad. Kas see oleks kohtusse minekut väärt, kui alimendid tõstetakse seadusega ettenähtud miinimumini ja siis jääks vanamehel nii väike palk alles, et tal üldse enam mõtet tööl käia pole, mis tähendab, et ma lõpuks mitte sentigi ei saaks, ja lastel oleks isaga need hõredad suhtedki rikutud? Või olen ma liiga hella südamega?

Käisin ühte korterit vaatamas ja see käik viis mu jälle rööpast välja. Muidu oli ju kena koht, teine korrus, vesi majas, valgust ja puha... Aga... Kui ma mõtlesin, et tirin oma asjad sealt trepis üles, teisele korrusele, selleks, et seal lihtsalt mõnda aega jälle kuidagi hakkama saada ja siis jälle edasi otsida ja edasi kolida, siis hakkas mul kurb ja halb. Pealegi tahtis perenaine ühte tuba enda kasutusse jätta, ei osanud arvata, mis võiks saada praeguse mööbliga korteris ja kui palju ta üldse üüri tahab. Igati segane lugu. Nutsin pärast kodus jälle peatäie, kogusin siis ennast kokku ja uurin nüüd teisi võimalusi.

Ma olen oodanud muutust. Ma olen oodanud liikumist. Aga kunagi ei oska ette arvestada, mis selle muutusega kaasneb ja kui raske see tegelikult olla võib. Ja raskeks ei tee seda mitte käesolev situatsioon, vaid minu hõredasse mälusse alles jäänud mäletused. Korraga elan ma jälle läbi kõiki oma varasemaid korteriotsimisi, lootusetusi, alaväärsusi, kuidagi-leppimisi... Objektiivselt vaadates on mul ju praegu katus pea kohal, riie seljas, kõht täis, lapsed terved... Mis veel tahta? Ja ma olen ohanud, et ma ei taha enam mäletada neid aegu, kus ma olen olnud õnnetu. Küsi ja sulle antakse, mul on mälu muutunud jube kehvaks, eriti nendes asjades, mida ma ei taha ära unustada!

Pühapäeval olen tööl. Järjekordne maraton, seekord jooksevad. Mul kohe õnnestub saada enamus suurüritusi enda kraesse. Aga ega see halb ole, hea on, kui tööd on ja inimesed, kellega pean siin siis ohjeldamatult suhtlema, on siiski enamuses täitsa toredad.