kolmapäev, 24. august 2011

Metsik urisev õnn

Olen jätkuvalt elus ja ei kavatsegi seda seisundit muuta. Magasin peale õudselt kurnavat üritust (vt. eelmine postitus) ööpäeva peaaegu jutti maha (v.a. söögi-joogi ja kempsupausid), inimese tunne tuleb tasapisi tagasi.

Eile tähistasin seda, et juba 12 aastat olen tütre ema. Tüdruk kasvab praegu ülehelikiirusel...

Enne septembrit on millegipärast aeg hakanud jubeda kiirusega kaduma. Kuhu küll? Minu suurejoonelised plaanid saada paar poolikut tööd selle kuu jooksul valmis kipuvad umbe jooksma.

Lugesin Valdur Mikita raamatukest Teoreem. Väga mõnus oli, praegusse hetke sobis ideaalselt. Raamat, mida lugedes on tunne, nagu sõnad, tähendused ja kõlad tantsiksid lugeja ümber. Raamat absurdi ja reaalsuse, teaduse ja nilbuse piirimailt.

Lugu unest ja valgusest, pühast aeglusest, taeva mõõtmatusest, kurbade silmadega meestest ja nende igatsusest öeldamatu järele, 100-aastasest üksildusest, marupolkast igaviku veerel, ürgvanaisast, helesinisest mootorrattast, Vana-Liivimaa kumedast taevast, hapupiimast, õrnusest, ihast, vihmast, tuules keerlevatest jasmiiniõitest, naise kirglikkusest, ränduri õnnest, nõiutud raamatust ning ebaharilikust tundest, kui taevasmaa veerel luurab inimese järele metsik urisev õnn.

Peale sellist tutvustust ei saa ju raamatut koju tirimata jätta?

---

Festivali tagajärjed ilmutavad ennast aegamööda veel pikalt. Täna koristaja rääkis lahkesti "söögiisujutte" sellest, mida kämpingutest koristamisel leida võib, kui mitmesse prügikasti kustud ja situtud on... Nojah. Meil oli siin täna tervsisespordiüritus, kus pakkusime rahvale ka saunaskäimise võimalust. Sisesaunas olid naised, nemad leidsid järgmise hip-hopi päranduse - saunalava alla oli peidetud pesukauss väljaheitehunnikuga. Muidu festivalilised saunas ei käinud, aga mõni ikka hiilis sinna, sain sealt mitu korda neid välja aetud - kahjuks ei käi see uks lukku. Aga lavaalune jäi kontrollimata... Mul on ninas täitsa pädev mälu, tunnen nüüd seda haisu igal pool. Kurat võtaks, WC oli sealt 4 meetrit kaugemal, kas siis tõesti ei jaksanud sinnani roomata? Enamasti polnud ka järjekorda ja kui oli, siis kõige rohkem 3 inimest?

Eile öösel nägin unes, kuidas seiklesin mingis koridoris, kus oli junnidest lausa miiniväli. Millegipärast olid kõik hunnikud veel noaga pooleks lõigatud... Mõtlesin hommikul ärgates, kas kusagilt ei hakka rahalaeva paistma (mida siis kellegagi jagama-poolitama peaks)? Aga nüüd on tunne, et see uni ütles ette lihtsalt siinse sitase olukorra. Võeh.

---

Isa, kui nägi metsas hunnikut, ütles ikka, et see on elu. Küllap on elu võtnud mind põhjalikult äratada ja aeg-ajalt aiman enda järel luusimas metsikut urisevat õnne. Ei teagi kohe, kas karta või rõõmustada.

1 kommentaar:

13er ütles ...

No päris hea:P