Viimane

Eile tulin tagasi arvatavasti viimaselt käigult Põhja-Eestisse selle aastanumbri sees. Nimelt oli sõber Hallanil Rakveres skulptuurinäituse avamine, kus meie Mariga saime usinasti trummi lüüa, samal ajal kui Hallan sõitis galeriisse tsikliga sisse. Uksest. Avatud uksest. Näitus hea, nagu Hallanilt võiski oodata.

Pärast külastasime ka merd, sest kui juba nii kaugele mindud, oleks patuasi kohe tagasi tulla. Meri oli meie vastu lahke, sain koguni vees käia ja kive tassisime ka korraliku sületäie kaasa.

Kõige rohkem lummasid tagasiteel külastatud Äntu järved, hirmkülma veega Sinijärv* (Eesti selgeima veega) ja Valgejärv, kus andis isegi natuke ujuda. Meie Mariga ujusime ja tema õde vaatas meid kaldalt nagu segaseid.

Täna läksid lapsed kooli, nagu oligi arvata.

*Pilt internetist