laupäev, 17. september 2011

Särtsu

Maraton jälle tulemas. Seekord rattamaraton siis. Mina imekombel päris maratonipäeval letis pole, olen täna, päev enne. Aga rõõmu on ikka - kiikan üle leti aknast välja ja mis ma näen! Neiu muutub tuviks! Ei... mitte seda ei tahtnud ma öelda... Õige jah! Paljas tagumik! Ja mitte lihtsalt paljas tagumik, vaid kenad pringid kannikad pilkupüüdvate sportlasejalgade küljes! Homseks maratoniks harjutaja ei osanud leida sobivamat kohta täielikuks riidevahetuseks, kui meie parkimisplats. Oma häbiks ma ei oska öelda, kas sel inimesel peale jalgade ja tagumiku ka üldse midagi küljes oli, ilusate silmade nägemiseks olin liiga kaugel ja sisemisest ilust ei oska ammugi midagi arvata. Arvatakse, et meeste esimene pilk jookseb piki sääri ja alles siis vaadatakse naise muid juppe. Aga naistel ei ole see üldse teistmoodi - eriti, kui mõni mees ennast nii lahkelt näitab.

Eks te nüüd mõtlete, et mu ellu ei mahugi muud, kui nilbused ja roppused. Võibolla on teil õigus. Aga võibolla ma lihtsalt ei taha kirjutada sellest, kui hall on maailm vahepeal olnud, kui raske on olnud hommikuti ärgata, kui raske on olnud vastu panna soovile ennast lihtlabaselt surnuks magada. Oli. Nüüd on parem. Selleks korraks.

1 kommentaar:

kaaren ütles ...

Terve naene ei peä mehe perset kartma /tundmatu eesti vanasõna/