Neljapäev, 4. august 2011

?

Armas rahvas, mis teiega on? Hambad ja küüned välguvad, küllap varsti verigi väljas on...?

Ei, ma ei taha teada, kui need on teie eraasjad.

Olen viimasel ajal tundnud ennast eemaletõmbununa, mõtisklenud, kas peaks äkki rohkem suhtlema, vanu sõpru ja tuttavaid külastama või külla kutsuma. Aga ma pole lihtsalt jaksanud. Ja nüüd mulle tundub, et mõõdukas reserveeritus on olnud mõistlik mõte. Sõdijate vahele kogemata tallata jääda ei tahaks küll kuidagi.

Ei ole minust revolutsionääri, ei ole. Ja ma ei mõtlegi hakata teiega kaasa vaidlema, kes elab õigemini ja kes valemini, mis on kunst ja mis mitte ja kelle jutt on sulakuld ja kellele oleks õige kirvega virutada. Kurb on lugeda, et inimesed, kellel on mõnedki puudad soola koos ära söödud, kes on rasketel aegadel pakkunud üksteisele tuge, nüüd niiviisi hambaid teritavad. Üksteise kallal. Ja padjaklubi, mis oli ellu kutsutud just nendesamuste õrnade naisterahvaste lohutamiseks tikkimise ja kristallkuuli vaatlemise abil, on muutunud mõõkadega, kirvestega, pudrunuiadega ja teravate keeltega vehkivate valküüride tandriks! Urjuh!

13 kommentaari:

Kudzu ütles ...

Tundub, et minust on see kõik mööda läinud st ma ei tea muhvigi. Kas P-klubi enam pole või mis toimub?

Lendav ütles ...

Mõni äkilisem padjaklubiline on teritanud keelt ühes blogikommentaariumis ja suht lühikese aja jooksul järgnes pisut muutunud koosseisuga ja teistel teemadel teine vaatus facebookis. Minu jaoks oli see lihtsalt ehmatav.

Küllap padjaklubi on ikka alles. Ja vihaseid vaidlusi on ennegi olnud. Ma lihtsalt kardan vihaseid inimesi.

Kudzu ütles ...

Mina olen just erakordselt leebes meeleolus. Kui olen saarel veedetud puhkusest välja puhanud, siis võiks ühe padjaka teha. Ilma intriigideta!

kaaren ütles ...

Selline on elu poeesia, irve & kabjahoobid. Me võime mõelda, et vastasel on kotis samuti vill & hahasuled, aga tegeliqlt kostab saatuslike sammude ajal juba munakivide kolin.
Ma loodan, et klubi on ikka alles, aga ei suuda enam pealt vaadata, qidas keegi võib teistele öelda mida iganes qidas iganes, ning teine peab andex paluma... sisuliselt oma olemasolu eest. Seega hoian eemale. Ehk on maailm sellest rõõmsam & kaunim?
Pealeselle, 2 aastat elukohast lahqmise keeluga I astme qriteos kahtlustatava elu ning jätqv vajadus vorpida kymneid & kymneid ametikirju paneb hoolega mõtlema iga sõna, käeliigutuse & astutud sammu väärtuse v värvi yle. Ning ma ei unusta qnagi, et olen mina ise, ega pea kellelegi meeldimisex taluma ebaproporcionaalseid asju. Meil kõigil on samas võimalus neid asju mitte teha ning seda tuleb kasutada.

Kudzu ütles ...

Ma garanteerin, et minu pool ei toimu mingit ärapanemist.

Sol ütles ...

Koleda verevalamise asemel lehvitab siiski õrn leppimiseingel oma roosakasvalgeid tiivakesi ja Rahu ning Armastus, need inimkonna suurimad nuhtlused, võidavad nagu ikka.
Nii, nagu ameerika filmides öeldakse - me kõik õppisime sellest ja edaspidi teeme kõike paremini. Isegi vigu.

Morgie ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Morgie ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Morgie ütles ...

Lendav, sa võid ju karta vihaseid inimesi... minu kogemus ütleb, et need, kes ebamääraste adressaadita vihjekestega lehvitavad, on tegelikult palju hullemad.
Võib-olla sinul selliseid kogemusi ei ole. Õnnelik inimene.
Konkreetsust oleks aidanud seda viimast vaatust vältida. Konkreetsust ei olnud ega tulnud. Sellest minu viha.

Tegelikult on iga facebooki klubi igal liikmel alati võimalik vajutada väikest nupukest "lahku sellest klubist". Miks inimene isegi pärast pikka vaidlust sellest klubist ise ei lahkunud, seda ma ka ei taipa.

Lendav ütles ...

Ebamäärasuse süüdistuse võtan omaks. Minu viga oli see, armas häiritud Morgie, et ma ei jaksanud välja kirjutada kõike, mis mõttes mõlkus (ja mida tegelikult kirjutada tahtsin). Praegusest jutust võib jääda ekslik mulje, et ma kedagi milleski süüdistan. Ei, seda ma ei tee. Mõtlesin pigem sellele, milliseid suhteid ma ise hetkel suudan taluda. Ja hambad-säärde mustrid selle hulka ei kuulu. Ei ole ausalt öelda kunagi kuulunud.
Nii et tehke mis tahate, küllap on teil selleks õigus. Mina kirjutan siin tegelikult ainult endast, sellest, kuidas välised sündmused minus vastu kajavad ja milliseid mõtteid ning reaktsioone tekitavad.

On hulk asju, mida ma kardan. Ja nende asjade esirinnas on vihased inimesed. Hämamist ma ei karda, sest see ongi enamasti hämaja enese sisekaemus, vaidlus iseenesega ja enamasti ei ole see kellegi teise suhtes vägivaldne.

Igatahes, aitäh, Morgie, sa näitasid mulle kätte mõnegi mu nõrga koha, mida siiani ignoreerinud olen ja millega oleks väga kasulik tegelda.

kaaren ütles ...

Igal inimesel on oma elu. Mõnikord vägagi erinev ning arusaamatu. Millex vihata erinevat?
Inimene mõtleb vastavalt oma elukogemusele ning mõtlemise oskusele. Millex seda vihata? Teise mõtteid, õhq, vett, vikerkaart?
Ning internet on nagunii abstraktne mängumaailm, siil udus, valge laev silmapiiril. Ma ei kirjuta ega kirjelda qskil eriti oma elu processe, pigem on netis kirjutamine suurepärane võimalus nähtavax teha, kirjapilti valada igasugu mustreid, abstraxioone, mõttekäike, mõnel juhul ehk ka mateeriasse minevaid ettepaneqid. Hämada, vihjata, midaiganes. Need on minu elukogemustest ning mõistuse keerdkäikudest syndinud kujundid, tihti mõttemäng etteantud teemal, mis on täiesti ebaisiklik & ebakonkreetne nagu hr & pr Eikeegid Eimingilmaal. Neist vihjete, arendamist väärt osade ocimine, vastamine v mittereageerimine on teie valik, hyvad lugejad. Kes soovib mind lyya, ei saa iialgi pihta. Jätku ning jõudu!

Lendav ütles ...

Konkreetsusest ja hämamisest veel - mul on jäänud mulje, et siin blogide kaudu on küllalt keeruline oma arvamust selgelt avaldada. Igaüks kuuleb ikka oma kõrvadega, loeb oma silmadega. Mida üks peab rahulikuks arutlevaks lauseks, võib teine tunnetada otsese rünnakuna...

Mina kui külalt depressiivne inimene tegelen suuremalt osalt iseendaga. Ja kui ma kirjutan midagi teiste inimeste kohta, on see ikkagi ainult nende peegeldus minus, millega ma püüan toime tulla.

Ma ei viiti vaielda ega tülitseda, sest see ei vii kuhugi. Vaidlusel on mõtet siis, kui ollakse valmis ka teist inimest ja tema arvamust aktsepteerima. Aga kui puudub soov saada aru, miks teine just nii ütles, mida ta oma lausega tegelikult öelda tahtis, puudub kogu vaidlusel mõte. Siis on see lihtsalt oma arvamuse raiumine, kuulamata, ehk on teisel ka midagi tarka öelda.

Postituses mainitud kraaklemistes hämmastas mind just see mõistmatus. Mulle tundus (teadmata tagapõhja), et vaidluse pooled rääkisid suure osa ajast teineteisest täiesti mööda. Ja see oli hirmutav.

Eriti hirmutav on see, et väga paljud suhted üldse ümberringi on sama segased, igaüks istub oma mätta otsas ja karjub sealt midagi. Tegelikku kokkupuudet ja mõistmist aga pole. Nii siin tööl, kodus, sõprade hulgas, sugulaste vahel jne jne. Justkui suheldakse, aga tegelikult oleme ikka üksi.

Üksi on vahel hea. Aga mitte kogu aeg. Hea, kui on mõnigi inimene, kellega võib vabalt mõtteid vahetada, kartmata mõistmatusest vastu hambaid saada.

kaaren ütles ...

Minu elu õppetund on: iga hinna eest teistele meeldimine on väga kahjulik ning viib lõpux hävinguni. Teistele järeleandmisi teha ning koostööd pakqda võib peaaegu, aga ainult peaaegu lõpmatuseni.
Veel 1 asi: teatud kontingendiga suhtlemine on andnud väga selge & täpse teadmise, et andexandmine viib karistamatuseni. St teine võib sind kohelda & väärkohelda, qidas soovib, ning sina pead, pEAD kõiges järele andma, iga nõrk kace oma elu & tähcamaid huve kaicta viib ränga kättemaxu v tylini. (Suhtesõltuvus nii & teisiti) See on asi, millest ma soovin eemale hoida, aga q vastik see ka pole, peab aeg-ajalt qrjasti teatama, et ka minu poole huve ei tohi eirata. (st q olukord nõuab, siis öelda: mine p.rrse & tõmba uttu, muidu saad taburetiga) Siinkohal ei hakka õudseid näiteid tooma asjadest, mis päris hullusti lõppenud, aga millest sa kindlasti tead, nii minu q teiste inimeste elust... Kogu lugupidamise ning armastuse juures teiste inimeste vastu, just nii see ongi. Piis änd laav, aga ainult mõlemapoolselt.