esmaspäev, 1. august 2011

Pokumaa ja txalaparta

Läinud nädalavahetusel olid Pokumaal puupäevad. Mindki arvati viimasel hetkel privilegeeritute hulka ja kutsuti sinna saagima.

Meid ka vilmiti, isegi mina jäin uskumatul kombel vilmi pääle! TV 3. Olgu muudega, kuidas on, aga ma jäin iseendaga rahule. Värvimata ripsmed, kitkumata kulmud* ja muud apsud jäid kenasti prillide taha, ebamäärases vormis kere oli kenasti õige nurga all üles võetud, ma nägin vähemalt oma silmale isegi peaaegu kena välja (mis on haruldane) ja - jäi mulje, et ma tean, mida ma selle saega teen! Uraa!

Arva ära, milline saagija mina olin? Kas kiilakas klipi lõpus? Jutukas patsidega tütarlaps? Vihjeks on kollased tupsu-kõrvaklapid.

Mariga käisid möödakäijad pidevalt rääkimas (loe-teda segamas) ja uurimas, kas saagimine naisele raske pole? Minu juurde aga ei julgenud keegi tulla. Alguses ma arvasin, et ma näen välja nagu tissidega mees, aga nagu klipist näha, oli see ekslik arvamus. Ma näen välja hoopis nagu tissidega mees. Aga kleidiga ei saa saagida, see on ohtlik. Ja mulle meeldivad need hullud prillid.

Veider, enne ma arvasin, et see oli sihuke kerge üritus, kus ma olin selline, nagu olen, aga nüüd tagasivaatena on mulje omandanud ka mingi tähtsuse. Huvitav on, kui suurelt osalt langeb minu arvamus endast kokku sellega, mida teised tegelikult näevad, tajuvad ja arvavad? Reaalis? Ma ei mõtle siin seda paarisekundilist klippi.

Kummaline koht, teist nii rahulikku paika... ei mäletagi. Päeval muidugi oli matkajaid ja saagijate lärmi kõvasti, aga õhtul tuli vaikus ja rahu. Ei mingit hirmu. Magasime Mariga lageda taeva all, lugesime langevaid tähti (vähe oli veel), isegi vihma ei tulnud kraesse.

Saagisin seene all mõtiskleva konna. Ülejäänud rahvas tegi siiski enamasti kunstipärastes kompositsioonides pokusid.

Pokumaalt tulles jäi päevakene hingetõmbeaega (üle kere valutas, eriti käed, siidikäpa sündroom). Selle sisse mahtus kiire käik Viljandisse, kontserdile. Kontsert oli muidugi lahe, oleksin seda isegi väga kõrgelt hinnanud, kui poleks seal kontserdi ajal kohanud paari vana tuttavat, kes kunagi on mu elus väga olulised, võiks isegi öelda pöördelise tähtsusega isikud olnud. Võtsid kontserdi ajal suurema osa mu tähelepanust endale. Oligi siis sihuke väga hea muusikalise taustaga tagasivaade 15-10-8 aasta tagusesse aega. Ja ma sain aru, et ma ei ole enam päris see inimene, kes siis. Olen kogenud, näinud, läbi elanud ja muutunud. Ja järjekordselt oli hea tunne mõista, et tagasi ei tahaks - elu on aja jooksul muutunud järjest nauditavamaks ja rikkamaks.

Aga rütmid, need rütmid olid kuulamist väärt! Õigluse mõttes tuleb lisada, et seda lugu neil Viljandis siiski esitamisele ei tulnud. See lugu on sealt. Näiteks.

*Tegelikult on ripsmete värvimine isegi ohtlik, saepuru lendab hullult ümberringi (kipub ka prilli taha tükkima) ja puru ripsmetušisse kleepumine või takerdumine võib lõpuks korraliku trauma tekitada. Peale selle tahaks iga natukese aja tagant silmi pühkida, lahtisest saepurutolmust ja kübemetest vabaneda. Värvitud silmadega oleks õhtuks päris huvitav disain näos. Kulmud aga... mäletate, milleks inimesel üldse kulmud? Selleks, et koopas liiv silma ei kukuks. Saepuruga on sama lugu. Ma armastan oma silmi.

Kommentaare ei ole: