Kolmapäev, 4. mai 2011

Udu

Jäle elutüdimus käib vahetevahel peal. Rabelen ja rabelen, aga kuhu ma üldse suundun ja ega ma viimati eksinud pole? Ei tea.

Eesmärkidest oli paar kuud tagasi juttu. Mida ma üldse tahan? Küsi ja sulle vastatakse - kui ma midagi tahan, saan küsitava, aga ikka sellisel kujul, nagu ma ei ole võimeline vastu võtma. Ja kui ma midagi ei taha, siis ei juhtu ka midagi ja on ainult tüdimus ja väsimus.

Ma ei ole julgenud päriselt, päriselt-päriselt endale ühtegi konkreetset eesmärki seada, sest ma ei ole kindel, kui ma selle saavutan, kas see on ikka see, mida ma päriselt tahan. Ja nii ma vindungi. Iga päev mõtlen ümber, iga päev otsustan uuesti või siis ei otsusta...

Kuhu on kadunud julgus elada? On mul seda üldse kunagi olnud?

Motivatsioonikriis. Rütmiline ja regulaarne. Või siis eneseusalduskriis. On neil üldse mingit vahet? Tulemus on ju ikka sama.

1 kommentaar:

Fideelia ütles ...

Mul on vist samasugune kriis, aga miski pole igavene! :)