laupäev, 10. detsember 2011

Pimedamaks

Hirmus pikad vahed jäävad kirjutamisele... Elus olen ikka. Vahepeal põdesin talveund (peale väsitavat töö-ööd magasin praktiliselt 2 päeva ja ööd maha).

Ja siis oli väga ergastav õhtu väikses naiste ringis aroomiterapeudi juures, väga, väga huvitav oli. Nagu oleksin korraks kusagil päris ära käinud, nägin (haistsin?) minu jaoks täiesti tundmatut maailmanägemisviisi. Ja sain sealt kaasa just praegusel hetkel mulle sobivaima naturaalsete eeterlike õlide baasil lõhna. Kummaline kogemus oli see, et kui astun sisse parfüümipoodi, nuusutan paari lõhna ja juba hakkab süda läikima ja võibolla tuleb peavalugi, siis seekord sain ju ometi hüperdoosi (ligi 4 tundi!) erinevaid tugevaid lõhnaaineid ja - korraks võttis pilgu uduseks, aga pärast oli hämmastavalt selge ja kerge olemine, ei mingit mürgitust! Küllap on põhjus ka selles, kui keemiline või naturaalne lõhnaaine on. Lõhnamaailm on lõpmata paeluv, kuidas erinevad lõhnad äratavad erinevaid mälestusi, erinevaid emotsioone, lõhnamälu öeldakse inimesel üks parimaid olevat. Minagi käisin ära oma varases lapsepõlves, ammuunustatud emotsioonides, mälupiltides. Väga värskendav. Iga sellise kogemusega tunnen, et saan tagasi tükikese iseendast - eks elu jooksul ole neid killukesi küll pudenenud, küll rebitud, küll unustatud maha... Hakkan tasapisi inimeseks tagasi saama, viimase aasta jooksul on mul õnnestunud ennast mõned korrad päris ära kaotada, nüüd tundub, et hakkan tagasi jõudma.

Ilm läheb iga päevaga tuntavalt pimedamaks (isegi värske lumekirme ei aita), talvine pööripäev ei ole enam kaugel. Pööripäeva vastu pole mul midagi, küll aga jõulude vastu, mis ootab mind nagu koletis, kes tahab pigistada minust välja viimase ja siis ikka lõpuks järelejäänud räbaladki nahka panna. See oli viimati 15-20 aastat tagasi, kui ma jõuludest täiega rõõmu suutsin tunda. Nüüd on see aeg nagu ränkraske kohustus täita igasuguseid ootusi (lastele kooli kingipakid, sugulastele - sõpradele kingipakid, lastele kingipakid, kohustuslikud peod, kohustuslikud jõulukaunistused nii tööle kui koju, kohustuslik rõõm sellest, et ma kohustuslikus korras pean oma naba paigast rühmama...). Mitte keegi ei võta mult jõulude puhul kohustust maksta üüri, maksta elektri eest, maksta muusikakooli eest, osta lastele talvesaapaid (lapsed kasvavad nagu loomad! isegi Lagle jalad on juba minu omadest suuremad!)... Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, kui ma suudan jõuludest sama siiralt rõõmu tunda, nagu kunagi lapsena (nääridest)...? Minus tekitavad iiveldust kõik hullumeelselt vilkuvad tulukesed, tõmblevad elektrilised päkapikud, juba praegu raadiost tulevad jõululaulud.

Hingan sisse oma kuuse-magusa apelsini-vanilje-tolu balsami segu ja loodan, et koletis nimega "(kaubanduslikud tsiviliseeritud) jõulud" ei saa mind kätte. Ma oleksin nõus selle elaja maha laskma. Ja jätma alles korraliku pööripäeva.

3 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Ma olen kindel, et jõulurõõm tuleb tagasi siis kui Sa vanaemaks saad. Kahju, et pead seda veel kaua ootama :)

Kudzu ütles ...

Ma olen emana ka täiesti jõulurõõmus:)
Poode ei külasta, kingituste osas võtan asju rahulikult, söögi osas majandan osavalt ja et see enesekiitus siin väga pikale ei veniks, siis pühade ajal võib meid külastada ning nautida Segasumma Suvila tavapäraseid sekeldusi ja sebimist.
Tegelikult on jõulud südames ja mitte kaubamajade kaubakülluses ning vaateakende sees. Jõulurõõm saab tulla, kui kõik "peab" asjad kõrvale visata ja keskenduda "meeldib" asjadele.

Skarabeus ütles ...

Milline rõõmus üllatus--Hundi Ulg on su lugeja! Nii mõnus vanapapi! Mulle meeldivad hirmsast sotsiaalselt vaeste inimeste blogijutud,sest kuulun n.ö. ringkonda!Hakkasin neid nautima siis,kui sattusin "sünnipärase-elukutselise depressiivitari"(tõesti,inimene ei suuda deprekadiagnoosi pärast isegi tööl käia ja saab invaliidsusraha selle pärast) blogile "Orkaani südames on vaikus".Kuskil aasta tagasi ta kirjeldas,kuidas ta söögi asjus piltlikult öeldes "s-tast saia" teeb, et pere söönuks saaks.Kuskil teie kandis ta seal Tartus elab...