Teisipäev, 19. juuli 2011

Saaremaalt

Eluga tagasi. Oli väga vaikne ja tõeline puhkusereis. Magasin kämpingutes nagu kott ja küllalt suur osa bussisõidust kulges ka õndsates uinakutes. Saaremaa teed on siledad ja teeäärsete põõsaste vilkumine vägagi hüpnootiline. Ärkvelolek aga oli mõnusates vaiksetes mõtisklustes, meremeditatsioonides, sillerdavates õhtuvalgustes... Neist kirikutest, mida külastasime, olid armsaimad Karja, Pöide ja Muhu Katariina kirik. Meetripaksustest kivimüüridest ei õhkunudki külma, õhus oli muistsete aegade hõngu, mis ometi vägagi tänapäevane tundus. Pöide kirikus ma ei suutnud ennast enam tagasi hoida ja ka laulsin natuke, kui suurem sumisev punt rahvast välja oli läinud. See kõla jäi hinge. Kummalisel kombel ei tundnud minu paganlik hing neis paigus võõristust.

Räägin küsijaile, et käisin Saaremaal, jutust tuleb välja, et mu ema on saarlane. Selle peale kohe arvatakse, et see oli siis nagu koduskäik? Ei, ei olnud... Jah, ma olen varem mitmeid kordi Saaremaal käinud, ma mäletan sealset loodust, sugulaste talusid, ema lapsepõlvekodu... Aga see ei ole minu maa. Mina olen ka seal lihtsalt võõras, kes juhtumisi võibolla natuke rohkem paika teab ja tunneb, kui suvaline mandri-inimene. Ja muud ei midagi. Kodutu. Sel korral käisin turismireisil, sugulastega kokku ei saanudki, eks see ka aitas süvendada kodutuse tunnet. Olingi lihtsalt... turist...

Nüüd olen tagasi, tööl-tööl-tööl kahes eri kohas enam-vähem ilma vahedeta, lihtsalt varastades uneaja-killukesi. Päriselt puhata saan alles pühapäeval. Väsimus on peale esimest peaaegu magamata ööd juba kummitamas, avaldub halvasti juhitavate kurbusehoogudena. Aga selle pingutuse järel saan ma maksta üüri ja osta talvepuud. Talvepuude nimel elab selle nädala üle küll.

Kommentaare ei ole: