Esmaspäev, 4. juuli 2011

Kiretu

Vastseliinas käidud, saetud, trummigi löödud. Mingil salapärasel põhjusel on jube apaatia. Võiks ju olla suur ja särav rõõm valminud kujudest, suurepärasest seltskonnast, kellega saangi kokku korra või paar aasta jooksul, aga ei, on lihtsalt ükskõik... Mitte halb, aga ka mitte hea. Teen neid asju, mis varem on vägagi suurt rõõmu teinud, lihtsalt kuidagi ära...

Alati on midagi viga. Küll on emotsioone liiga palju, küll liiga vähe, maa külmunud ja kärss kärnas.

Käisin läbi ka Siksäläst, kus veel 3 aastat tagasi suvitasin ja mis on viimase 15 aasta jooksul olnud ainuke koht, mille olen tundnud olevat kodu, kus ise oma vabast tahtest niitsin, saagisin, võtsin võsa maha, koristasin, ehitasin peldiku jne. Nüüd oli see lihtsalt üks koht teiste kõrval, ei mingit nostalgiat. Minu elus pole hetkel enam ühtegi kohta, millega oleks tugev emotsionaalne seos, ühtegi tegevust ega ühtegi inimest, mis/kes tekitaks kirge. On ainult üks erand. Hea, et seegi on, muidu ma ühel hommikul vist ei viitsikski enam ärgata.

Inimesedki... on ju armsad. Sealsamas Vastseliinas oli mitu vägagi lähedast inimest, keda harva näeb. Me kohtume, soovime üksteisele head ja läheme jälle oma teed. Kunagised lähedased jäävad vähehaaval järjest võõramaks. Igaüks elab oma elu, kokkupuutepunktid on järjest juhuslikumad.

Üldiselt mul ei ole midagi selle vastu, et mu ümber ei olegi kogu aeg suurt parve inimesi, et ma ei emotsioneeri pidevalt (kui mõni sesoonne atakk välja arvata - viimane oli jaanipäeval), aga nüüd on tekkinud see küsimus, et kui mul ei ole millegi vastu kirge, kui mind miski päriselt enam ei huvita, mille nimel ma siis elan? Mis on see, mis annab mulle tunde, et ma olen elus inimene? Ma võiksin olla ju samahästi metsas pehkiv üksik känd. Näiteks.

Nii ma siis lubangi endale olla ogar, et see ainus kirg jääks. Mis mul muidu südant löömas hoiab?

1 kommentaar:

margus kiis ütles ...

Õnneks ona ka selline meeleolu mööduv, vähemalt sinu puhul.