Esmaspäev, 7. september 2009

Ood molutamisele

Eluaeg olen tundnud, et olen kõrvalseisja, võõras. Et ma ei sobi sellesse elurütmi, mis on ümberringi normiks. Ja nüüd hakkan lõpuks aru saama, et pole vajagi! Et ma ei pea elu eest rabelema mõne krooni või muidu tähtsuse, mulje loomise pärast. Ma ei pea häbenema seda, et ma mõnikord magan päise päeva ajal. Mul pole mingit põhjust loobuda vaiksetest omaette olemise hetkedest (või tundidest või päevadest), olgugi et see näeb välja nagu laiskus ja muidu molutamine. Ja ma olen nõus saama selle võrra vähem palka. Saangi. Aga minu molutamise aeg on mulle hindamatu ja ilma selleta ma lihtsalt sureks välja. Elagu aeg, kui ei pea kuhugi tormama!

3 kommentaari:

Sol ütles ...

Kirjutan kahel käel alla.Kuigi mulle meeldiks nii väärt tegevuse kohta kasutada mõnda ilusamat sõna. Molutamine kõlab kuidagi koledalt.
Vahel ma mõtlen et molutamise õppimine on minu elu üks tähtsamaid ülessandeid üldse. Minu ema ju kasvatas mind hirmsa kisa ja keeduspiraali juhtme abil nii korralikuks ja usinaks, et Piibli Marta on minuga võrreldes lausa laiskvorst.
Aga mina kadestan inimesi, kes oskavad hästi molutada.

Metsamoor ütles ...

Mina ka, kadestan!
Äkki KULGEMINE oleks ilusam sõna? On see päris seesama, mis molutamine?

Gerda ütles ...

Ohhhh..lihtsalt olla on imehea.
Armastan pühapäeva, kui ma ei pea mitte kuhugi minema, mitte midagi tegema ja mitte kellegi meeleheaks olema. Iseendaleeeeeeee