Esmaspäev, 10. august 2009

Tagasi

Tegin poolele Eestile tiiru peale ja olen lõpuks tagasi.

Ilus oli. Varbolas looderdasin jälle, nagu jaksasin, saagisin 2 kuju - silma ja kõrva. Oksjon väga hästi ei läinud, aga sõidukulud sain tasa. Ja mu vana fänn (eelmistel aastatel 2 kuju ostnud) viis need 2 teistele seltsi. Muidu oli kõik, nagu peab - poole ööni üleval, Hallan lõi oma trummi lõpuks lõhki, laulsime, vahtisime tulle, püüdsime vahepeal kuidagi tööd ka teha, saime kokku inimestega, keda näebki ainult korra aastas... Osavõtjaid oli rekordiline arv: 45. Ja veel - ühele rästikule oleksin peaaegu peale astunud, 20 cm jäi puudu. Oli selline ilus, üsna noor veel, pruun. Olin seal tegelikult igal aastal madu otsinud, kui esimene kord käisin, siis nägin. Nüüd siis näitas ära, et nad seal tõesti elavad. Ja ei, ma ei karda, hoopis rikkana tunnen ennast, et mul on olnud võimalus vahtida erinevate madudega tõtt.

Laululaager oli seevastu eriti hõre, ainult 9. Ja madusid ei olnud. Ilmad ikka ilusad, meri sõbralik, seltskond fantastiline. Naersime nii, nagu oleks mõnda keelatud ainet tarbinud. No ma ei tea, et tõmmuriisikad oleks ümber nimetatud rõõmuriisikateks... Ja ega me polegi päris normaalsed, see kuidagi võimendub veelgi, kui kokku saame.

Koju jõudes tundus õu kuidagi eriti kitsas, isegi umbne. Ma ei taha siin elada. Aga ega mul kuhugi kiiret ka pole. Iga asi omal ajal. Siin kannatab niikaua elada küll, kui asjad paika hakkavad loksuma, põgeneda pole vaja. Tubade suhtes on meeleolu muutunud, eriti seoses väljakaevamistega ja asjade äraloopimisega. Neutraalseks on pind muutunud, enam ei häiri. Küllap on ka õue oukorda võimalik oluliselt parandada. Eks näis, mis elu toob, praegu ei jaksa rohkem ette mõelda, kui ehk pool sammu. Väljakaevamised ei ole veel päriselt lõppenud.

Kommentaare ei ole: