Teostan juba nädal aega oma kodus arheoloogilisi väljakaevamisi. Lõppu veel ei paista. Kõigis ruumides on mingid hunnikud, mis pidevalt oma kohta muudavad, aga päris õigesse kohta minekuga venitavad, nagu jaksavad.
Algul kartsin, et ei suuda tekitada sellist piisavalt julma meeleolu, et poleks hale visata ära asju, millel pole siin tegelikult kohta. Aga nüüd olen teistpidi ummikusse jooksnud, põhimõtteliselt olen valmis kõik ära viskama ja ei saa enam hästi aru, kas mul siiski tegelikult ka midagi vaja läheb. Asjad, mis on olnud armsad, on hakanud oma väärtust kaotama. Võimalik, et see tuleb kaasa vaesusteadvuse vähenemisega. Olen arvanud pikki aastaid, et ma olen lõpmata vaene. Nüüd on see kadumas, põhimõtteliselt saaksin hakkama matkakotitäie asjadega. Ma olen asjade kuhjadest nii väsinud, et võiksin kogemata midagi olulist, vajalikku minema visata. Muidu poleks ehk üldse probleemi, aga laste jaoks olulisi asju ei saa vist päris nii julmalt käsitleda.
Sellegipoolest on tühjus hea tunne. Tühjus selles mõttes, et ma küll tegelen mateeriaga, aga see ei ole enam minu maailmas eluliselt oluline. Need on asjad, mis lihtsalt tuleb ära teha, emotsioneerimine asjade teemal oleks raiskamine.
Kirjutamine on raskeks läinud, rääkimine ka. Mõtlen viimasel ajal järjest rohkem kujundites, piltides. Neid ümber jutustada päriselt ei oska, ei püüagi. Üldse olen suhtlemises hakanud tasakesi tagasi tõmbama, ei ole nagu õieti millestki rääkida. Ma lihtsalt ei suuda teistele kirjeldada, mida ma mõtlen. Ja need inimesed, kellega olen kokku trehvanud, on olnud üsna samamoodi kidakeelsed.
Siin mööbeldades on süvenenud skemaatiline nägemine, mõtlemine. Oma kujutluses võin näha kõike seda siin justkui projektina joonistatult, ruumilise võrestikuna. Ja see kandub üle kõigele, mida näen või millest mõtlen. Näen samamoodi seda, kuidas inimesed tulevad ja lähevad, kuidas kitarrihelid muudavad ümbritseva ruumi kudet. Ja kõige kummalisem on see, et väikseid asju selles struktuuris ei ole. See teeb raskeks otsustamise, kas mul neid vaja on. Kui mu taju on sellele nägemisele lülitatud, on ruum tühi. Ja olek on kiretu, kerge. Kui ma lülitan ennast tavaolekusse, on äkki kõike vaja või siis on kõik asjad armsad. Mitte midagi ei raatsi ära visata, mis siis, et ma ei mäletanud juba mitu aastat, et käesolev kola mu valdustes üldse on. Igal juhul meeldib mulle see kiretu olek rohkem, see ei väsita. Kiretu oleku all ma ei mõtle, et üldse mingeid kirgi pole, pigem on need seoses inimestega, elusolenditega, ideedega, loodusega, liikumisega, häältega, mitte asjadega.
Kirjutasin siin blogi alguses, et tahan kergemaks, selgemaks. See see tunne on, vahel tuleb raske olek ikka tagasi, kuigi õnneks järjest harvemini. Ma ei oska seda kerget olekut õieti kirjeldada, sõnadest jääb kuidagi väheks. Saan ainult vihjata. Igatahes võib vaikus ja tühjus olla vägagi nauditav. See ei tähenda üldse ilmtingimata tegevusetust, suhtlemata olemist, vaesust. Pigem on see hingeseisund, kus tekivad ideed, kus on jõud ja rahu, kus on vaikne teadmine. Vaikus ja tühjus on midagi väga kindlat, midagi liikumatut, nagu ilmapuu, mis seisab alati paigal. Ja selle ümber käib igavene tants. Aga puu ise on alati paigal, samas kohas, hoiab maad ja taevast lahus, on kõige liikuva kese, ise igavesti liikumatu, kiretu, soovideta. Ja samavõrra, mis ta on liikumatu, kiretu, on tema ümber meeletult keerlevad elumustrid.
Asju leides, puutudes, otsustades, kas neid on vaja, tulevad mälupildid läinud ajast. Ja see aeg on kuidagi kaugele jäänud, elu Tartus on justkui sadade aastate taga. Ikka veel leian KaruMatist jäänud asju, mida peaks vist tema jaoks alles hoidma, aga tegelikult häirivad need mind ja tegelikult ei tule ta enam siia nendele järele. Tegelikult ei mäleta ta neid enam ammu. See ei ole enam ammu tema kodu. See on minu kodu. Ja mul on täieline õigus teha see tühjaks, kui ta pole aasta jooksul saanud viimaseid asju ära viidud. Ja pidada tema potililli enda omaks, võtta potist tema käega kirjutatud sildid, kui need mind häirivad.
Kaks päeva on mul veel aega siin mööbeldada, siis tuleb Varbolasse minek. Ja sealt kohe Hiiumaale laululaagrisse.
1 kommentaar:
Kasuta oma meeleseisundit, seda kiretut olekut ja viska kõik ära.
Sel hetkel, kui käe tõstad, on korraks valus. Aga juba selleks hetkeks, kui asi prügikasti matsatab, on kahjutunne läinud. Nagu poleks seda kunagi olnudki.
Meie ühine tuttav Martiini ütleb ikka, et tühjust peab olema, siis saab chi (misiganes see veel polek`s `? )vabalt liikuda.
Postita kommentaar