Helesinine unistus

Mõtlen millelegi, ehk isegi unistan. Kujutlen, et seda võiks, nii võiks, vat see oleks suurepärane! Ja asjad hakkavad tulema. Täna jälle tuli midagi, mida ma olin mõnda aega oodanud. Nimelt on mul nüüd olemas koht, linnast väljas, kus saan suvitada ja rahulikult saagida. See koht... Kui läksin seda jaanipäeva õhtul esimest korda vaatama, luurele, hiilisin vaikselt õuele, ütles taluõu mulle laialt ja lahkelt: "Tere tulemast!". Ja ma ei saanud seda enam peast, ootasin, millal vastuse saan ja ei julgenud õieti lootagi, et muidu võib eitava vastuse korral väga nukker olla. Ei ole nukker ega ka oodatud eufoorias mitte. Hoopis kummaline tunne on, et olen kuidagiviisi jälle, jälle, jälle saanud seda, mida olen salamisi lootnud, oodanud. Ja kerge ehmatus, et mida siis sellega peale hakata.

Mul on elus olnud parasjagu pikk periood, kus õieti ükski unistus ei täitunud. See on ikka veel kusagil kontides mälestusena alles. Ja niivõrd kummaline on ikka ja jälle kogeda, et ka teistmoodi saab. Mina unistan, unistus lendab helesinistel tiibadel oma teed ja - üllatus - mõne aja pärast täiesti tahkel kujul tagasi. Vabatahtlikult.

Mul on lugematul hulgal unistusi, mis on kaua oma aega oodanud. Nüüd nad siis lendavadki tagasi, vahel ühekaupa, vahel lausa väikese parvena. Kõik, mis peast läbi käinud, ei mahu ühe elu sisse vist ära, seda ma ei loodagi, et kõik võiks tahkeks saada. Aga... ikkagi... nad tulevad. Täna oli selline parve-päev. Talukoht oli suur unistus, väikseid äratundmisi tuli selle sabas veel terve peotäis. Mõni lause, mida ma olin oodanud, mõni tunne, selle hulka kuulub ka rõõm millegi tegemisest. Kruvin konkse lakke ja hing on rahul. Seda tunnet olin ma kaua jahtinud, rahulolu on nagu üks suur unistus - terve helesinine linnuparv, nad tulevad järjest ja järjest, vahel üksi, vahel paarikaupa mu juurde.

Rõõm väikestest asjadest. Kes teab, võibolla polegi need asjad nii väikesed.