esmaspäev, 27. juuli 2009

Tuulispask

Nüüd jõudis mul see energiline seisund pärale, mida Moor mõni päev tagasi kirjeldas. Kõike tahaks teha, korraga, kannatust ei ole üldse. Võtsin oma täiesti üle mõistuse hulluks läinud majapidamise ette ja teostan siin arheoloogilisi väljakaevamisi. 5 aastaga on siia peaaegu hoomamatu kultuurikiht kogunenud (selgituseks - ma olen seda vahepeal mitut puhku püüdnud kaevata, aga alati on pooleli jäänud).

Leidsin lõpuks ühe päris hea kriteeriumi, mille järgi eristada tarvilikke asju kolast. Vaatan asju selle pilguga, et kui mul oleks käsil kiire kolimine kuhugi toredasse kohta, mille ma võtaksin kaasa. Ja kuidagi palju lihtsam on. Eks neid asju on ikkagi küllalt, mis tekitavad kõhklusi, aga ikkagi, selline tunne on tõesti, et ma kolin praegu. Kuhugi paremasse kohta. Maja ja korterit vahetamata. Kolin sellesse ellu, mida ma olen aastaid oodanud ja nüüd on hirmus kiire, mitte midagi ei taha edasi lükata, kohe praegu, homseni ei anna enam kuidagi oodata! See uus elu ei pruugi väliselt eriti millegi poolest varasemast erineda, pigem sisemiselt. Piisab sellest, kui elutahe ja rõõmu tundmise võime stabiliseerub.

Tööd ja teenistust on ka tulemas. Käisin täna kohta ja materjali vaatamas, inimeste soove kuulamas. Esialgne kokkulepe on olemas. Töö paistab tulevat huvitav, raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Ja midagi täiesti minu jaoks. "Midagi abstraktsemat" kõlab nagu inglikoor mu kõrvadele. Tammepuust.

Aga enne abstraktse tammeni jõudmist tuleb läbida takistusriba Varbola puu - laululaager Hiiumaal. Ja hankida uus saelatt, võimalik, et ka kett.

Praegune tore seisund on kuidagi sarnane tuulispasaga, siiani olen ennast suutnud vaos hoida, et mitte enneaegu ära kurnata, aga ikkagi kipub vägisi juhitamatuks minema. Mingi tohutu jõud on minus ärganud, püüan mitte muutuda destruktiivseks. Või on see minu jaoks lihtsalt harjumatu seisund, tegelikult asi nii hull pole? Selline tunne, et kui ennast enam tagasi ei hoia, võin teha kas SUURI ASJU või suure mürinaga midagi ära lõhkuda-õhku lennata. Vaatasin kalendrisse, läinud nädala keskel oli kuuloomine. Uus kuu, uued suunad.

Tuletasin meelde, seda on enne ka olnud. Tavaliselt suviti. Nädal-paar korraga. Elama olen jäänud. Midagi ära ei ole lõhkunud. Need on head ajad olnud. Seda tunnet peaks kuidagi säilitama... Võibolla oleks tark mõte ennast just mitte tagasi hoida, lasta ennast jõul kanda, milleks võidelda jõega, kaasavoolamine on ju hoopis parem mõte?

1 kommentaar: