Kolmapäev, 18. november 2009

Mis inimesi liigutab?

Vähemalt siin, blogosfääris? Kui vaadata seda, kui palju mõnda teemat kommenteeritakse, siis hakkab naljakas. Näiteks Morgie oli perekoolist inspiratsiooni saanud ja püstitanud teema: neelata alla või mitte? Häbi tunnistada, mina läksin õnge, küll ise imestades, kust vanainimesel selline mure? Kui ikka küsitakse, tuleb vastata...

Mjah, kirjutan, et meel on must ja kohe on ümber ring õlalepatsutajaid ja kinnitajaid, et nad teavad, mida ma tunda võin. Aga kui panna siia mõni rõõmus teade, kostab ainult mõni vaikne rõõmus piiks. Ei, ma ei tunne kommenteerijatest puudust. Lihtsalt kummaline on vaadata, kuidas inimesed mõtlevad ja mis neid liigutab, nii et enam paigal püsida ei saa ja näpud klahvide järele sügelema hakkavad. Mina ju ise ka.

Miks on see nii, et hea ja rõõmus paistab vähem silma, kui halb, ebamugav ja õnnetu? Miks on ennast lihtsam samastada kurva kui rõõmsa inimesega? Kurbus tundub millegipärast kuidagi palju sügavam, kui rõõm. Kurbust saab miljonil eri viisil kirjeldada ja sõnad ei lõpe, aga rõõmu, ammugi siis veel õnne on nii raske kirjeldada, selleks justkui peaaegu polegi sõnu, ainult väiksed vihjed. Kes see tarkpea oligi, kes ütles, et õnnelikud on kõik ühtemoodi, aga õnnetud igaüks erinevalt?

Aga ma proovin. Ikka ja jälle, iga natukese aja tagant proovin õnne kirjeldada. See võiks saada vähemalt sama tavaliseks ja normaalseks seisundiks, kui on olnud õnnetuolek. Õnnel on ju ka oma sügavus, mitte vähem sügav, kui masendusel, aga palju ilusam! Ma olen kulutanud hulga aastaid oma elust õnnetu olemise peale ja selle kirjeldamisele. Nüüd ma õpin olema õnnelik ja proovin anda sellele vähemalt samapalju tähelepanu, kui olen andnud masendusele.

Ps. Loen Vadim Zelandi raamatut "Transurfing - reaalsuse juhtimine". Olen seda kunagi lühivariandis lugenud, Ülis on ka seda enda jaoks tõlkinud.

4 kommentaari:

kaaren ütles ...

(vaikib paljuytlevalt)

Lendav ütles ...

Sina, Kaaren, isegi vaikid väga asjalikult. Sina oled üks vähestest, keda ma pole näinud osa võtmas massihüsteeriatest. Sa oled üks kõige asjalikumaid inimesi, keda ma tean. Tahke, asine ja otse maa tütar.

Mina aga olen selline kergeke, nagu Sol ühes kommentaaris ütles - leebelt ebamäärane. Noh, nagu tuulelohe... Ilus, lendab, kui tuult on; sinna, kuhu nöörist tõmbad, ka läheb.

Väike Nõid ütles ...

Aga ehk on asi ehteestlaslikus suhtumises? Teise rõõm ei ole see, mis liigutab. Teise mure aga annab võimaluse end samastada ja esile tõsta.. "Aga minul on hoopis nii...."

Sol ütles ...

Õnnega me tuleme n.ö. ise toime. Muidugi, jagatud rõõm olla mitmekordne ja üldjuhul on teised inimesed meie õnne ja rõõmuga seotud. Ent katsu sa teisele inimesele õpetada, mida teha, et õnnelik olla... Ei tööta ju.
Seevastu jagatud mure on kindlasti pool muret ja kui oma õnnetuolemist jagada, siis antakse päris konkreetset nõu ja abi, kuidas murest jagu saada ja mitte õnnetu olla.

See on muidugi ainult mõttekäik, seletusi võib olla veel umbes miljon. Nt. õnnetuolemine paistab väärikam ja täiskasvanum õnnelikkus aga lapsik või nii...