Tasapisi

Elukvaliteet on tasapisi paranemas. Üleeile oli kauaoodatud tegus päev, kaev sai korda! Lausa lust on võtta vett kaevust, mille maapäälne riistvara ei ähvarda kaela kukkuda! Ja milline imekena jalgealune sai vanadest tellistest laotud, seda ei anna sõnadega kirjeldadagi. Lisaväärtusena on nüüd kaevul maapäälne rake terve, enne oli seal suure kassi suurune auk (ime, et sealt mõni sisse pole karanud). Õnn ja rõõm! Kui nüüd meelde tuletada, siis eelmine suurem parandustöö selles majapidamises oli peldiku renoveerimine, sellelel järgnes peldikuehitaja lahkumine majapidamisest. Loodan, et seekord jäävad kaevuparandajad alles, nii naabrimees kui kallim.

Peale selle oli eile see imekena päev, kui sai lõpuks valmis täiesti üle mõistuse kaua tehtud skulptuurigrupp. Viimane kuu me lihtsalt passisime head ilma ja asjaolude kokkulangemist... Väga huvitav töö oli. Paari päeva pärast saan fotod ja riputan ka laiale rahvale näha.

Peale selle osalen kolme fotoga kohalikul aktifotokonkursil. Kohalik kogukond on nii uimane, et kuulu järgi olla võistlejaid väga vähe. Seega on mul oma ülejala tehtud fotodega isegi mingi ähmane võiduvõimalus (millele ma siiski väga ei panusta). Tulemused selguvad ka paari päeva jooksul. Katsetusi võib näha fotoalbumis. No, kui muud ei saanud, siis nalja sai selle pildistamisega kõvasti.

Ülehomme (3.nov) on mul näituse avamine, Elva Linnaraamatukogus jällegi, kell 17.00. Suurt pidu ei plaani, aga sõbrad on ikka oodatud. Näeb midagi värvilist, ütleks koguni - lillelist.

Muidu on kõik, nagu ikka... S.t. leidsin ennast kummalisest olukorrast, kus ma peaksin oskama hinnata oma tööd ja selle eest raha küsima. Ma olen suurema osa oma teostest lihtsalt ära kinkinud, ma ei oska raha küsida... Olukord lahenes siiski ülisoodsalt. Aga - millegipärast kuuluvad minu ellu sellised tööd, mida ma teen justkui ainult oma lõbuks, aga päris hobi mõõdust on juba üle läinud. Ma tunnen endal kohustust teha järjekordne näitus, kulutada oma aega ja materiaalseid vahendeid, kuigi see mulle küllalt suure tõenäosusega eriti midagi sisse ei too. Miks ma seda siis teen? See on minu jaoks olulisem, kui need tööd, mille eest regulaarset palka saan. Kas ma kunagi üldse hakkan päriselt aru saama, mis roll on rahal mu elus? Ja kas sellel on mingigi ähmane seos eneseteostusega? Tasapisi, tasapisi...