kolmapäev, 2. detsember 2009

Sõber

Täna lahkus minu armastavast embusest kallis sõber Hohner. Aga... ta oligi ainult laenuks... Ja ma sain omale uue, Fenderi, nii et ta läks oma koju tagasi. Uus on ilus küll, valgete rantidega ja lilla helgiga... Aga vana oli ütlemata meeldiva hääletämbriga, sellise mahlaka ja sügavaga. Uus hääl tahab veel harjumist.

Poetasin koguni pisara, kui ta uksest välja minema hakkas, poleks uskunud, et üks kitarr võib nii armsaks saada...

Nüüd on Fenderi aeg. Ja ometi, sõber Hohner, ma ei unusta sind kunagi ja ma tean, et me kohtume veel!

See jutt siin ei tähenda, et ma kitarri mängida oskaksin, ma lihtsalt olen selline segane, kes hoiaks enda ümber võimalikult palju muusikariistu. Ma arrrmastan kõiki pille, vahet pole, kas mul nendega suhtlemiseks ka oskusi on!


---

Uus sõber on selline, aga unustamatu vana on enam-vähem sellise väljanägemisega:

3 kommentaari:

Väike Nõid ütles ...

A lohutuseks olgu see, et sõber-seltsimees Hohner kindlasti heades kätes on:)

kaaren ütles ...

See ylemine on klassikaline 50-te algdisainiga pill. Võid uhke olla, juhul q tegu on Fenderi originaaliga, kasvõi licenciga siinpool maakera tehtuga! Tegu on siis koncertpilliga moodsama musa tarbex, qhu käivad kylge mikrid jm, paxema korpusega kidrasid armastavad nt folk- ja kantrimängijad.
Ega ma kah eriti ei mängi. Näpuocad lähevad hellax pärast vähest mängu, & enam ei viici oma kangeid kirvekäppasid tagant sundida mingeid uusi ludistamisi õppima. On mingi komplekt duure, & kyllalt, jääb ylegi! Noh,q aega olex, kyll siis mängix...

Sol ütles ...

Sol (süngelt) Jah, meie kodus elab ilmselt üks su hingesugulane. Koos oma pillidega.
Peaksime laskma kümne meetri kõrguse püramiidi ehitada, et ta saaks oma sõbrad ka hauatagusesse ellu kaasa võtta. Ega armastuse vastu saa...