Õnne hindamise võimalustest.
Eilse teema jätkuks - õnnelikkuse ja õnnetuolemise balanss on kummaline. Tahtmatult tekib kohe järeldus, et õnnetuolemisele pööratakse liiga palju tähelepanu ja õnnest ei osata küllaldaselt lugu pidada. Ja see on kummaline, kui suured on erinevused meeste ja naiste numbrites nimetatud artiklis.
Minu jaoks on rahaga võrdlemine kummaline, sest mingist summast alates ma enam ei adu raha suurust. Aga ka lihtsalt numbriliste väärtustena lugedes oli see artikkel jahmatav. Kui palju inimesed arvavad kaotavat ja kui vähe saavat! Me oleme ju niimoodi kogu aeg rängas miinuses!
Sinna otsa meenub häguselt, et Bhutanis olla küsitluse tulemusena selgunud õnnelike inimeste hulk - see oli 98%. Kust ma seda kuulsin ja kas õigesti mäletan, pole enam kindel.
Veel tuli küsimus kehakeemia kohta. Kui pideva kõrge serotoniini ja okstotsiini jt. heaolu tekitavate ainete hulk muutub harjumuspäraseks, ei ole inimene enam pidevas eufoorias. Aga stressihormoonidega inimene ei harju, masendus jääb alles ja maailmanägemine mustaks. Jälle ebavõrdsus? Kas meile on kehasse sisse kodeeritud kalduvus näha olukorra halvemat külge?
Mõtlen veel ja võibolla jätkan...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar