Loen siit ja sealt, suhtlen naabritega ja sõpradega... Kõigil (no olgu, enamusel) on mingi jama. Pereteraapiad, võlad, külmad ja kõledad suhted, töötus või palga drastiline vähenemine, hingemattev armuvalu... Ja esimest korda üle ma-ei-tea-mitme-aasta ei ole ma kohe katki minemas mõnel sarnasel põhjusel. Eks, viriseda on ikka millegi üle. Mõni põhjus on isegi üsna kaalukas, aga kokkuvõttes on ikka lollakalt õnnelik tunne. Kui see majapidamine siin mind enneaegu hauda ei aja, siis elan ma veel pikalt ja õnnelikult. Kaev, sunnik, hakkab kokku kukkuma (maapealne osa). Ilma veeta ei saa ma hakkama. Aga muud asjad elan üle. Mis sest, et vahel nutma ajab. Nutan natuke, hakkab kergem ja jaksan hakata pidama läbirääkimisi majaomanikuga ja kaevumeistrit otsima. Näiteks. Peale selle on mul paaniline hirm selle ees, et omanik hakkab maja müüma (sellest on vihjamisi juttu olnud). Kuhu ma siis lähen? Aga, ta on üsna mõistlik vanaproua ja küllap annab ikka piisavalt aega uut kohta otsida, kui see hetk peaks kätte jõudma. Majapidamise üle võin ma lõputult viriseda, aga see ei aita, ma tean.
Niisiis, täiendades eelmist postitust: täiuslikust õnnest on puudu kummipaat, taevatrumm ja oma kodu! Kõik muu on juba suurelt osalt olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar