Neljapäev, 19. november 2009

Unemaa

Unenäomaailm on olnud kirju ja millegipärast raskustega meenutatav. Aga - tagantjärele meenub, et olen viimastel nädalatel peaaegu iga päev unes näinud autojuhimist. See pidada tähendama oma elu juhtimist.

Veel on olnud toredaid momente, näiteks kevad ja väiksed armsad, ometigi mürgised rästikupojad, kelle vanade lehtede ja kõdu seest leidsin. Üks oli nii kenasti pruuniruuduline...

Siis hulkus mu unes üks isepäine valge hobune. Valge hobu pidada tähendama suurt õnne ja armastust, kui ma seda und rääkisin ja imestasin, miks ta isepäine oli, vastati, et õnn ongi isepäine. Nojah, tõsi... Oli ema hobune, absoluutselt sõnakuulmatu. Mina vaatasin, kuidas ema temaga üldse hakkama ei saanud ja mõtlesin: misasja? See ei ole võimalik! Võtsin ta käekõrvale ja hobu ei ajanud vastu. Õnn päitseidpidi peos...

Nüüd meenus, et mu unest on vilksanud läbi Valev Mirtem (või kelleks iganes ta nüüd ennast nimetab), tutvustas oma uut raamatut... Oeh, misasja? Teda ma küll oma unedes ei oota! Hoidku oma nilbused endale! Mul ei ole nilbustest puudust!

Veel käisin hiljuti Lennart Mere köögis, ilus helerohelisetriibuline ja hästi sisustatud armas köök oli, Helle tutvustas seda mulle. Pidin selle endale saama. Seal oli veevärk!

Siis lõhkusin ühe akna, koristasin kilde...

Kusagil Arbi järve ääres oli pidu, panin uue seeliku selga ja hakkasin Terjega pittu minema...

Veel hulkusin ühes imelikus kaubamajas, kus tahtsin triibulist jakki selga proovida, aga see jõudis mu käes muutuda hallist plisseersiidist pluusiks (nahkhiirelõikega) ja siis veel kärtssiniseks kleidiks... Sama uni lõppes gravitatsiooni kaotusega ja mingis koridoris tantsimise - hõljumisega. Ilus oli. Lõpetasin pea alaspidi, vasaku jala suur varvas laes, ise nii graatsiline...

Mõni aeg tagasi nägin armsat und sellest, kuidas vedasin sibi aia äärde kraavidesse ja rõõmustasin, et nüüd hakkab kõik mühinal kasvama ja Ruudi ei saa enam minu aeda passida!

Igaühe jaoks on unedel erinevad tähendused. On mul ka neid hoiatusunesid olnud, enne äkilist masendushoogu nägin mitu ööd unes, kuidas ninast verd jooksis. Ja sügelisi...

Aga kõik muud uned on mul lihtsalt minu lõbustamiseks. Tantsu, tralli, valgeid hobuseid ja ruudulisi rästikuid, sibivedu ja igal minutil kuju ning värvi muutvaid riideid, kevadet...

Unenäod on armsad. Tähendagu nad siis midagi või mitte, vahet pole. Igatahes ma vaatan parema meelega unenägusid, kui telekat.

1 kommentaar:

Sol ütles ...

Nii veider, aga mina nägin ka unes rästikut ja tema poegi. Terve metsaalune oli rästikubeebisid täis ning nad lesisid ja siputasid sabakesi nagu päris beebid.
Ja kuskil lähedal oli nende emme...
Tavaliselt ma ei näe madusid unes. Kõige sagedamini näen voolavat jõge. Mis peaks tähendama elu kulgemist.