Loen jälle raamatut. Stefan Klein, Aeg.
Väike mõistmine tuli jälle. Kõigepealt jälle seesama vana mõte (uue nurga alt): kõik on peas. Kõik, mida ma kogen, kuidas maailma tajun, milliseid otsuseid teen, kõik on peas. Minu elu sõltub tegelikult ainult sellest, mis on minu peas. Olen seda varemgi teadnud, aga mitte nii süvitsi.
Teine mõistmine on see, et aeg on üks suurimaid rikkusi, mis mul on. Olen seda ka enne teadnud, aga mitte sügavuti tundnud. Ma elan materiaalselt mitte just rikkalt, aga mingil juhul ei vahetaks ma oma vaba aega ühegi asise rikkuse vastu. Kui elutempo läheb liiga kiireks, tunnen ennast kohe ääretult vaese ja viletsana... Minu ideaalne elu seisnebki vanamoelises paigaltammumises, maailmas, kus kellal pole tähtsust. Aega arvestan päikse, kõhutühjuse ja väsimuse järgi, nii nagu seda tehti sadu aastaid tagasi. Konkreetsed vastuvõetavad ajaühikud on päev ja söögivahe. Sinnapoole ma püüan. Kell võib ju olla, aga mitte nagu kohustuslik türann, milleta ei saa ühtki asja tehtud.
Mäletan üht tõeliselt rikast meest, kellele üht tellimustööd tegin. Tüüp ohkis järelejätmatult, kui vähe tal aega on ja milline peavalu kõigist ettevõtmistest ja muredest, vastutusest. Ja mina, vaene näljarott, vaatasin teda ja ei kadestanud, ta oli tegelikult vaesem kui mina.
Palju mõtteid on tulnud, kõike ei oska sõnades väljendada. Näiteks see, millele me oma elu siis kulutame? Millega päevi täidame? Kui suurel hulgal on selles mõttetusi, lihtsalt harjumusest tehtud liigutusi ja sisemonoloogikilde, kultuurilisi norme ja tõekspidamisi... Kas ma oskaksin elada kellata? Noh, näiteks puhkuse ajal, kui pole vaja kella järgi tööle minna? Huvitav oleks proovida... Lapsest peale on kell mu elu dikteerinud: "magamaminekuaeg, kell on juba 9" või "kuidas võib nii kaua magada, 11-ni!" või "kell juba nii palju ja pole veel söönudki!", huvitav, kas sellest kella-refleksist oleks võimalik vabaneda? Olen esimesest klassist kooli lõpuni pidevalt käekella kandnud, nüüd on selle asemel telefon, mis tunde ja minuteid dikteerib... Milleks? Mul on rohkem, kui nädal ees, kus ma tõenäoliselt ei peaks rohkem kella vaatama, kui ehk 10x kokku (kas pood on lahti, kas raamatukogu on veel avatud, ega helistamiseks juba liiga hilja ole)?
On, mille üle mõelda.
Loen edasi.
1 kommentaar:
Minu jaox on kell põnev mänguasi, mille peal kasvavaid numbreid või ceieri liiqmist on põnev jälgida. Samal põhjusel armastan ma kraadiklaaside numbreid, neid õue omi. Nende ja päriselu võrdlemine tekitab minu jaox meeldivaid mõtteahelaid.
Tegelik, st minu subjektiivne aeg on midagi muud.
Postita kommentaar