Teisipäev, 6. oktoober 2009

Veesilm

Sa astud mu poole
mööda oma hääle tunnelit

***

Armastan su püsivust

seda kuidas sa seisad
iga mu mõtte lõpus

seda kuidas sa hüüad
väga vaikselt
mu nime
võõrastel maadel

seda kuidas sa püsid
kõiges mida ma kirjutan

***

Maale langeb lund ja pimedust

vaikus murrab südamesse
maailm murdub kaheks

meie vahelt

***

Õhtu sumbub vaikusse

suvi hajutab valguse
oma rohelises pilves

ma ei puuduta sind
tunnen sind endas

sa ringled minus
juurtest lehtedeni

***

Mäletan kurbust sel õhtul
kui sind esimset korda nägin

teadsin korraga
millest olin pidanud
nii kaua ilma olema

***

Mu elu armastab sind
tal on selleks mu süda raisata
mu unistav süda visata
su tumedasse vaiksesse unne

nüüd pöörad sa end linades
oigad vaikselt omaenda kaisus

nüüd libiseb päike üle su une

nüüd oled sa väliselt alasti
aga sügaval su sees
jääb une tumedus ootama ööd

***

Katsun ennast näha
läbi sinu silmade

milline ma siis olen?

vana
paks
laisk

miks sina seda ei näe?

***

Jumal hakkas
minu palve peale
naerma

see annab lootust

*******************


Indrek Hirv, kallis sugulane (meie vanaisad olid vennad), on välja andnud kena lakoonilise luuleraamatu "Veesilm". Nii vähe sõnu, nii palju valgust, tundeid, paralleele, vaikust...

Tegin meelevaldse valiku ja panin siia mõned üles. Ei, kõik luuletused kogus ei ole armastusest. Vähem kui pooled on. Ja ei, kõik siinolevad ei kirjelda ilmtingimata minu enda hetketundeid. Need jäid lihtsalt helisema minu sees.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Hirve luulega on suurepäraselt ymber käinud, et mitte öelda, parima kasutusviisi leidnud Jää-äär: neid laulnud. Eesti luulega, eriti just 1 luulketajaga nii systemaatiliselt, pysivalt, kaunilt, sobival viisil pole tegelnud keegi teine. Kui sa vahest laulad muu valiku hulgas 1-2 luuletust, siis see pole see.
Loodan, et hr Hirve uus luule on sama elus ning varjurohke kui vana:)
Mulle meeldib ka, et inimene on oma, noh, stiilile, kuvandile, isixusele truux jäänud. Hirv on juba Luuletaja.
Trv K.