Kohtusin täna jälle kauge sugulasega. Käisime vanal Sikamäe surnuaial, istusime ja vestlesime tema aias, vaatasime vanaema albumeid. Hea oli.
Jäin mõtlema, mis mind siis ajab suhtlema inimesega, keda ma enne peaaegu pole tundnudki. Ligi viiekümnese mehega, kellega mul pole õieti ühiseid mälestusigi, vanavanavanemad on ühised... Istume, teine teisel pool lauda ja räägime, nagu vanad sõbrad. Päike paistis, tuul kippus pilte pillutama.
Mina ei tea, miks tema mind vastu on võtnud, aga seda küll tean, miks ma teda jälle üles olen otsinud. Küllap vist sellepärast, et kõige kallimaks varanduseks ongi inimesed. Mitte majad, autod, karjäär, pangaarve, vaid inimesed. Ja mul on inimesi vaja, selleks et ennast elusana tunda. Ei ole midagi, mis kaaluks üles hea sõbra (kui, siis ainult kaks sõpra). Ma kardan üksildust, nagu tuld. Ei, mitte üksindust ega vaikust. Üksildust kardan. Ja kogun enda lähedale inimesi, sooje inimesi, inimesi, keda ma usaldan, inimesi, kelle naeratusest ma usun, et see on siiras, inimesi, kelle seltsis on hea olla.
Olge tänatud, kes te olete mul aidanud ennast samamoodi inimesena tunda, te olete lõpmata kallid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar