kolmapäev, 21. oktoober 2009

Vanadus

Käisin täna jälle margiseansil sõbra isa juures ja kuulasin aastakümnete taguseid mälestusi. Vanad inimesed on vahvad. No mitte muidugi alati ja mitte kõik ja mitte kõigi jaoks. Aga kui vanakeses on vähegi elutahet, kui mälu on alles ja inimene pole kivistunud ega kibestunud, on ta tõeline väärtus. Nagu tükk kulda. Mees, kes on oma elu jooksul näinud nii mitmeid valitsusi, ideoloogiaid, inimesi ja suudab kogu seda infot veel töödelda, järeldusi teha, on mõtlemisvõimeline, on väärt, et teda ära kuulata. Isegi, kui temaga kõiges nõus ei ole.

Esimene kohtumine oli meil üsna juhuslik. Teine kord nägin teda poesabas, ootasin oma kassajärjekorda ja vaatasin, mõtlesin, kas see on see sama vana mees. Ta oli maksnud, hakkas asju kotti panema. Vaatasin, ta vaatas vastu, naeratasin. See pilt ei lähe mul iial meelest - see, kuidas ta hiilgama hakkas, vastu naeratas. Nagu päike! See tunne, et ma olen suutnud kellelegi rõõmu valmistada, lihtsalt ühe naeratusega! Mulle ei meenu rohkem ühtki üle 80 aastast inimest, kes suudaks niimoodi särada. Noored, jah, nendes on veel palju elujõudu ja nad jaksavad särada, kui ainult ise tahavad (tihti millegipärast ei taha). Aga vanemas eas muutuvad paljud tuhmiks või kibestunuks ja ei suuda enam siiralt õieti millegi üle rõõmustada...

Mulle meeldivad vanainimesed, kes ei ole ennast enneaegu surma mõistnud. Vaatan neid ja mõte hakkab liikuma. Mõtlen sellest, miks inimesed, kellel on nii suur elukogemus, on meie ühiskonnas alahinnatud? Me ju õpime eluaeg, järelikult peaks vanas eas olema eriline väärtuslik teadmiste ja tunnete pagas. Midagi sellist, mida on ju aastakümneid korjatud. Nagu aardelaegas... Keha, jah, kulub, väsib, vananeb. Kui ainult vaim virgeks jääks... Inimelu on üks ütlemata peen protsess. Sünnitakse tibatillukesena, abituna, armsana ja - hakkatakse õppima. Külge keerama, roomama, kõndima, lusikaga sööma, rääkima, lugema, arvutama, abstraktselt mõtlema, vastassugupoolega suhtlema, lapsi kasvatama, ikka jälle ennast arendama, suureks sirgunud lapsi vabaks laskma, vanavanemad olema... Kõik see ju jääb meisse alles. Loogiliselt võttes on 80aastane inimene palju targem, kui 30aastane. Aga tegelikult?

Mind huvitab see teema hullult. Nimelt on mul kinnisidee saada kunagi üheks mõnusaks vanainimeseks. Ja - mul on kahtlane tunne, et sellega tuleb juba praegu algust teha. Jälgida, mõelda ja otsida, hoida vaim virge, õppida ja kasvada. Hää soe vanainimene on selle juures hindamatuks abiks. Haruldane võimalus, talle meeldib, et ta kellegagi lobiseda saab ja mulle meeldib temaga lobiseda. Lihtsalt, millest iganes. Mu maailm muutub järjest laiemaks ja mitmetahulisemaks, rikkamaks läbi nende vestluste. Olen kahetsenud, et mu vanaisa nii varakult suri. Isalt olen üht-teist saanud, kuid temaga oli raske suhelda. Ta maailmapilt oli küll väga eriline, aga iseloomult oli ta kohutavalt kangekaelne, autoritaarne ja vanemas eas ka kibestunud. Isa oleksin tahtnud tunda hoopis siis, kui ta noorem oli... Nüüd on elu mulle ette mänginud suurepärase võimaluse ja seda oleks patt mitte kasutada. Vingeid vanainimesi ei ole just jalaga segada. Kui ma enne olin päratu rikas (nende inimeste poolest, kes on sõbrad ja lähedased), siis nüüd olen lausa ennekuulmatult rikas. Hea uudis on veel ka see, et lage pole, selline rikkus võib kasvada vist peaaegu lõpmatuseni.

Elu on helde. Vahel kipub meelest minema, aga elu on helde mu vastu. Ma tänan!

3 kommentaari:

Kudzu ütles ...

Mul on väga hea sõber, kes saab suvel 60. Ei ole teist nii ilusat inimest, vähemalt mina ei tea. Ta ei ole kibestunud, ta ei ole kuri, ta ei ole rumal. Ma olen kindel, et ka 20 aasta pärast on samasugune. Mina ei saa muidugi kunagi nii ilusaks, aga olemuslikult tahaksin olla temasarnane.

Sol ütles ...

Räägitakse, et meie ühiskonnas on põlvkonnad üksteisest kunstlikult eraldatud. Erinevad vanuserühmad ei puutu üksteisega kokku kui tegu pole just pereliikmetega. Peresuhetega aga on meie maailmas ka nii, et pigem ei ole, kui on.
Tundub, et see ongi tõsi. Ei tea, kus oleks mul võimalik tutvuda ja sõprussuhteid luua mõne 80-aastasega või 15-aastasega?
Ega igaüks pole Lendav, et suudab kassajärjekorras inimestega tutvust teha.
Aga just see kassajärjekorra-episood on minumeelest võluv...

kairi ütles ...

:)
sõitsin täna autoga ja jalakäijate ülekäigurajal ületasid teed kaks vanameest - üks läks ühele poole ja teine teisele poole. ja sel hetkel tuli mulle pähe sama küsimus, et miks meie ühiskonnas vanadust ei väärtustata, minupärast ka ära kasutata, seda pagasit. Ja sealt omakorda läksid mõtted jällegi väärika vananemise peale. mõtlen viimasel ajal sellele tihti, missugune vanainimene ma olla tahan. need on mõnusad unistused. ja vahva, et üle väga pika aja sinu blogi külastades, leidin siit kohe oma päevateema :)