Emal on käed haiged. Närvipõletik ja võimalik, et midagi veel. Ravib ennast nagu oskab, käib nii arsti juures kui kuuse all istumas, sinna haigust jätmas. Tegin talle veidi massaaži, sellist pigem psühholoogilist kätega õhus vehkimist. Mina tundsin, kuidas ma reaalselt puutumata teda silitasin ja tema sedasama tundis. Ja ometi, kuigi ma võin poole sekundiga täiesti tajutava energiapalli pihkude vahele manada, olen ikka väga skeptiline.
Üks ema tuttav lippab järjest sensitiivide laagreid pidi, tegeleb reikiga jne. Kuulen, et Eha on jälle nõialaagrisse läinud ja see teeb mind millegipärast ettevaatlikuks.
Ma olen vägagi reaalselt tundnud, kuidas teise inimese kätest voolab jõud kehasse, kuidas ma ise panen käe teise inimese haigele seljale ja midagi läheb paika tagasi. Aga ikkagi... Neid inimesi ei ole just kuigi palju, keda selles mõttes usaldan (ennast mudima). Ja kuigi mu käed võivad ära tunda teise inimese mudimist vajavad kohad, tean paari inimest, kelle puudutamine on nii vastumeelt, et võin mitu päeva tagantjärele uimane olla.
Ma ei tea, kas tegelikult üldse mingit energia liikumist inimeste vahel toimub. Võimalik, et see on kõik psühholoogiline. Tegelikult ei ole ju vahet. Aga see on tõsi, et need nn. nõiad on erilised inimesed, olgu siis energeetiliselt või psühholoogiliselt. Tugevad on nad kindlasti. Ja kui nad sinna juurde veel ka võimukad on, tuleb mul kabuhirm ja ma põgenen ummisjalu. Olen nii mõndagi näinud, kunagi lapsena vedas ema mind mitmeid sensitiive pidi, enamasti old need tavalised inimesed. Ravisid kuidas oskasid, vahel hästi, vahel mitte. Ja kaasandena ütlesid kaasa igasuguseid naljakaid ennustusi. Mulle öeldi 20 aastat tagasi, et abiellun, sünnitan lapsed ja 33-aastaselt hakkan ise ravima. No ma olen nüüd 33. Istun ja mõtlen, et kuigi ma olen nii üdini sellest posimisest läbi imbunud (meie peres on selle vastu eriti elavat huvi tuntud, isa pidas ennast lõpuks päris kõvaks nõiaks), ei ole minus siiski päriselt seda kohta olemas, mis oskaks öelda, et asi on just nii ja mitte teisiti. Maailm on üks ütlemata kirju koht, kus on vist kõik võimalik. Muuhulgas ka see, et kõik, mida me siin nii lõpmata vaimseks peame, omab lihtsaid materiaalseid põhjusi. Või siis vastupidi.
Lugesin paar aastat tagasi läbi vist peaaegu kõik kohalikus raamatukogus oleva vaimse kirjanduse (muid asju ka ikka sekka, muidu oleks hulluks läinud). Mis ma siis sellest sain? Arusaamise, et mõni autor on reaalse maailmaga kontakti kaotanud, loonud oma maailma selle peegelduse põhjal, mis silmapiludest sisse paistab. Mõistsin, et enamus püüab kirjeldada sarnaseid kogemusi ja maailmavaadet (väga väikeste erinevustega), aga millegipärast on väga pop luua oma terminoloogia, justkui oleks midagi põhimõtteliselt uut leiutanud. Ja lõpuks leidsin paar head populaarteaduslikku raamatut ja ühe suurepärase psühholoogilise raamatu.
Ja sellest skepsisest hoolimata panen käe Y seljale ja ta imestab, kust ma teadsin, et sealt valus on? Ei teadnudki. Käsi ise läks sinna. Käsi teadis. Noh, ega mina ei peagi teadma. Ja ma võin vabalt skeptiline olla. Sellest ju hetkel täiesti piisab, et käsi teab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar